Kas Eesti arengu otsustab "'eliit"'?
Teadmine on enamasti parem kui mitteteadmine. Tihtipeale varjab tõde end teadmishimuliste eest kiivalt, teinekord aga ilmutab ennast ootamatult täies alastuses. Õnne peab ka olema ja õnneks ongi.
Äsjasel Eesti sotsiaalteaduste aastakonverentsil Tartus jäi kõlama mure määramatuse pärast meie sotsiaalmajandusliku tuleviku suhtes. Üheks ebakindluse põhjuseks on asjaolu, et me ei tunne oma eliite. Konverentsi avapäeval avaldas Äripäev meie jõukate edetabeli, kus rahaeliidi varandus ilusasti kaardistatud. Kuid mis mõlgub nende inimeste peades, kellel on ilmselt üksjagu sõnaõigust erakondade tagatubades ja kes mõjutavad meie väärtussüsteemi? Seda me ei tea ja see teeb sootsiumi hingeelu uurijad rahutuks.
Kuid kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem. Ühe eliitkooli sihtasutuse intriigide avalik kajastus võiks Eesti sotsiaalteadusele anda väärtuslikku taustamaterjali eelpool mainitud teadmatuse leevendamisel, kuigi andmekogumismeetod pole traditsiooniline ega valim esinduslik. Siiski tundub, et eliitvanemate lapsesuud on avanud oma positsioonid sedavõrd, et võimalike arengute piirjooned saavad selgemaks.
Tore on teada, et meie rikkad "...lihtsalt tahavad oma lastele anda parimat haridust... TIKi õpetajad on enamasti kolmanda-neljanda põlve intelligendid." (Kalle Norberg: rikkad vanemad ei taha kooliraha maksta, EE 29.11.07) Säärane valgustatus väärib järgimist ja siin on meie vaestel ilmselgelt arenguruumi. Õnneks on eeskuju lähedalt võtta. Tuleb vaid kärmelt rikastuda ja selleks on riik loonud julgetele ja jõulistele ahvatlevad tingimused.
Määramatust vähendab tänuväärselt ka sihtasutuse missiooni tunnistamine. "...tasuta haridust ja tasuta meditsiini võetakse enesestmõistetavalt. Neid dogmasid me murramegi." (Kalle Norberg: rikkad vanemad ei taha kooliraha maksta, EE 29.11.07) See tundub küll lahtisest uksest sissemurdmisena, sest edumeelsed kodanikud pole Eestis kunagi tasuta lõunate peale lootnud ning selles küsimuses ei ole esialgu muutust näha. Oma positsioone tasub muidugi alati kindlustada.
"Tasuta lõunad on supiköökides, aga gurmee on kallis." (Tasuta eliitharidust pole olemas, EE 29.11.07) Seda elu paratamatust võrdles haridusminister eelmainitud konverentsi avakõnes kliendiga, kes sööb nooblis restoranis korraliku õhtusöögi ja viskab veidi jootraha, kuid arve jätab maksmata. Võrdlus on tabav. Samas võib oletada, et oma laste haridust väärtustada oskavad eliitvanemad toetavad kahel käel isamaalist haridussamba ideed, mis peaks olema "dogmamurdjate" ideaalidega hästi kooskõlas. Haridussamba idee seisneb nimelt selles, et lapsevanem paigutab oma säästud lapse hariduskontole, riik paneb poole omalt poolt juurde ning ülikoolieaks ongi kogunenud kenake summa, millega võsuke ära harida. Kriitikud võivad siin aga probleemi näha selles, et pea veerand lastest elab Eestis allpool absoluutset vaesuspiiri, mistõttu neile vanemad sedasorti sammast ilmselt ei püstitaks. Küll aga tõstetaks ka nende vanemate poolt makstud maksudest osake kõrvale eliidi järeltulijate haridustee edendamiseks. Mis parata, konservatiivne maailmavaade nõuab klassikuuluvuse põlistamist.
Rõõmu teeb veel see, et meie eliit opereerib selliste mõistetega nagu väärikus, solidaarsus, filantroopia... Nendel kategooriatel põhineb ka ettevõtmise ideoloogiline baas: "Sihtasutus loodi solidaarsussüsteemina." (Kalle Norberg: rikkad vanemad ei taha kooliraha maksta, EE 29.11.07) Kuuldavasti maksavad kõik lapsevanemad võrdse summa ehk peamaksu, sõltumata oma sissetulekust - ei mingit diskrimineerimist ega ebaõiglust, kas pole! Meie haiguskindlustus toimib väidetavalt samuti solidaarsusprintsiibil - maksejõulised maksavad proportsionaalselt oma tuludele ja abivajajad tarbivad vastavalt põhjendatud vajadustele. Eks ta ole, moodne aeg lubab erinevaid tõlgendusi.
Veidi arusaamatuks jääb siiski järgmise väite tagamaa. "Kui linn ja riik ei suuda hariduse eest maksta, siis oma lapsi peab ikka aitama." (Tasuta eliitharidust pole olemas, EE 29.11.07) Nii linn kui riik suudavad hariduse eest maksta täpselt niipalju, kui demokraatlikel valimistel koalitsiooni pääsenud jõud otsustavad haridusse raha suunata. Sama kehtib tervishoiu kohta. See on ühiskondliku kokkuleppe küsimus. Kui meie eliit on nüüd õhukeses riigis pettunud, siis alati võib mõnest tagatoast läbi astuda ja asi peaks saama joonde.
Kokkuvõttes on igati hea, et uue teadmise valguses saavad senisest teadlikumaid valikuid teha kõik ühiskonna liikmed, sotsiaalteadlastele lisaks ka lapsevanemad. Kool kipub tarkuse andmisele lisaks kujundama ka väärtushinnanguid ja hoiakuid ning kaasõpilaste roll selles pole vähetähtis. Kui ikka tunned, et hing ihkab "eliidi" järele, siis maksa raha ära ja liitu väärikate seltskonnaga.
...
Evolutsioonibioloog Jared Diamond väidab oma raamatus "Collapse: How Societies Choose to Fail or Succeed", et ühiskondade allakäigu üks peamisi põhjusi on aegade jooksul olnud eliidi isoleerumine ülejäänud, probleemides vaevlevast ühiskonnast. Ka meie "eliit" arvab, et "Eliitkoolid on vajalikud selleks, et luua arenemiseks väärikas keskkond. Selle eest me maksamegi, et meie lapsed ei peaks kokku puutuma nendega, kes istuvad süstla otsas." (Kalle Norberg: rikkad vanemad ei taha kooliraha maksta, EE 29.11.07)
