Ühel hetkel komistan tõeliselt magusa  kompveki otsa: „Hakaku normaalseteks, käigu Õllesummeril, nagu kõik normaalsed inimesed..." nojah, kas see siis ongi see  paljukiidetud „tõelise eesti mehe koondportree," mis meile netiavarustest vastu vaatab?!

 

Koheselt meenus pühapäeva hommik. Alustasime filmivõtteid kell 5.00. Kontori ees tänaval magasid kaks suht pestud ja kasitud, normaalses riietuses jorssi. Pool tundi hiljem jõudsime ühte suurde kesklinna parklasse: seal käis õllesummeri afterparty - mingi kunnide omavaheline asi, igatahes oli tegevuses kolm autot ja naistel silmad suurelt ja laialt taevasiniseks pekstud....  „normaalsed-tavalised Eesti inimesed!?"

 

Sellest siirast, ent piiratud mõttemaailmaga kodanikust, kes kommentariruumides selgelt välja joonistub, võiks saada suurepärase tragikoomilise filmi-, või romaanikangelase. Aga päriselus ja üüratu-suurtes annustes paljundatuna on teda hirmuäratav  kohata. Ma tahaksin sellist inimest kohates lihtsalt  teisele poole teed minna. Ma ei taha teda munaga visata. Paraku kohtame selliseid seltsimehi iga päev: poes, tänaval, kontoris... need on „need tõelised Eesti mehed ja naised", kes seisavad kristlike-konservatiivsete väärtuste eest. Nad seisavad vääramatult ja mõtlemisvõimetult kui lahinguvalmis tankid. Tankidele on vaja vaenlast: immaginaarne homoseksuaal sobib vaenlasekuvandiks ülihästi.

 

Homo eristub ühiskonnast. Sageli on ta atraktiivse välimusega, hästimakstud, intelligentne, hinnatud professionaal... kadedus on eelpoolkirjeldatud kaadri jaoks liikumapanev jõud number 1.

 

Kui pede-hooaega parajasti pole, ajab asja ära ka neeger, venelane, punkar, kunstnik või mõni muu vihases õllesummerdajas-kommionus võõristust tekitav indiviid. Parema puudumisel kasvõi „vaenlase" jalkameeskond või suusataja.

 

Seksuaalseid eelistusi tabletikuuriga ei muuda, aga foobiate vastu peaks väikesest valgest rattast, psühhoteraapiaga nutikalt kombineerituna, üldjuhul ikka abi saama. Homofoobia, aerofoobia, klaustrofoobia... ühesugused ju foobiad kõik. Tean, et jälitamismaaniat ravitakse tänapäeval üsnagi edukalt...

 

Vahe on vaid selles, et enamik aero-, klaustro- või muu foobia käes siplevaid inimesi tunnistavad ise oma haigust. Nad on valmis abi saama. Aga homofoobid on omast arust maailma kõige tervemad inimesed (nagu ka anorektikud). Lisaks on homofoobidel seda vaimset tervist lausa kogu ühiskonnale jõuliselt jagada!!!!

 

Ma olen raskekujuline künofoobik (kardan paaniliselt koeri), mu parim sõbranna on samavõrd raskekujuline klaustrofoob. Püüan ette kujutada situatsiooni: meie kaks läbimas hirmuäratavat Viru Keskuse tunnelit ning ühel ootamatul hetkel sööstab kassisuurune koer otse meie suunas. See kaader oleks filmikaamerat väärt!!! Ei tea ette ennustada, kes minestaks ja kes kellele hüsteerikakrampides selga hüppaks või kukuks... või midagi veel absurdsemat. Ehk siiski suudaksime oma foobiaid kontrollida, kuna teame mõlemad, et see pole normaalne (et koer ega tunnel ei hammusta tegelikult)... ja teame sedagi, kust nimetatud foobiad alguse on saanud.

 

Homofoobid seda ei suuda, kuna nad ei tunnista oma haigust. Nii nagu kassi suurune koer ei suuda kuidagi vastutada minu käitumise eest meie kohtumisel, ei saa ka Pride´i korraldajad vastutada munadega varustatud homofoobide käitumise eest paraadi ajal.

 

Mida homod tahavad? Nad tahavad samasooliste paaride kooselude seadustamist. Räägin ühe tuttava lesbipaari näite põhjal: neil on laps. Tavalisel moel (seksuaalvahekorrast mehega) saadud. Lapsel on seega nii ema kui isa. See oli ja on igas mõttes aus kokkulepe.

See laps kasvab perekonnas, kus tast hoolitakse ja teda armastatakse... paraku on tegu kahe naise kooslusega. Naine, kes on lapse sünnitanud, vahetas äsja töökohta. Teadagi, pole ilus toon kohe uuest töökohast haiguslehele jääda.... tema elukaaslane seevastu võiks seda vabalt endale lubada. Juriidiliselt pole see paraku võimalik. Ei saa ju naabrilapsega haiguslehele jääda! Ja kui lapse emaga midagi juhtuks oleks elukaaslane, kes on temasse ka sünnist saati suhtunud kui ühisesse lapsesse (enne lastekodu) eelviimane variant, kelle juurde lapse jääks. Enne teda tulevad lapse isa kauged sugulased, kellega ta kunagi kohtunud pole jne.....

 

Mõttetute targutuste eos-vältimiseks olgu öeldud, et artikli autor on hetero, küll aga on tal palju tarku ja ilusaid homoseksuaalseid sõpru, seda mõlemast soost.