Kas kool on sotsiaalasutus? Kus on mõtlevad inimesed?
Koolide liitmise, lahutamise ja jagamise hirmus vaatab iga koolijuht seda, kust oma kooli lapsi saada, et säilitada kriitiline arv õpilasi. Millised on siin valikud? Mitte just kõige roosilisemad. Et saada või säilitada gümnaasiumiastmes 120 õpilast, tuleks kooli juhtkonnal gümnaasiumiastmesse kõik vastu võtta, kes kahe jala peal püsti seisavad ning oma nime ja vanust mäletavad. Ei saa ju laste- ja turvakodudest lapsi näppama minna, nagu kusagil Venemaal juhtus.
Gümnaasiumisse vastuvõtmisel läheb liigina arvesse homo sapiens (käib kahel jalal), ammugi enam mitte homo doctus (mõtlev inimene). Ühelt poolt on tõesti inimlik ja mõistetav, kui lapsevanemal pole raha last suurde linnakooli saata, tuleb laps saata ja vastu võtta elukohajärgsesse kooli - seal ta saab vähemasti korra päevas sooja toitu, olla sõpradega ning soojendada end kooliradiaatorite ääres. Koolis peab ju sooja ja süüa saama. Sõbrad on juba boonuseks. Koolist (loe: koolimajast) on juba ammu saanud noorukite põhivajaduste rahuldaja (eriti, kui kodus need rahuldamata jäävad).
Teiselt poolt toidame noorukite õpitud ning süvenevat abitust ning „klient on kuningas" mõtteviisi. Laps ju saab aru, et tema pealt saab kool pearaha. Järelikult tema puhul distsiplinaar-kasvatuslikke meetodeid ei tohi rakendada, muidu, mine tea, läheb naaberasulasse ja räägib, kuidas kool teda ahistab. Me ei tohi kaotada ühtegi klienti. Raha loeb ja kes raha ei loeks. Kui ka kohalik omavalitsus kärbib suunatud demokraatia abil õpetajate niigi räbalat palganatukest, siis seda enam ju õpilane teab ja tajub, kui hinnas on tema kui homo sapeiensi liigi esindaja, ta ju oskab päris hästi kahel jalal käia ja isegi mingeid häälitsusi kuuldavale tuua. Kas see pole siis piisav eeldus kooli gümnaasiumiastmesse vastuvõtmisel? Küll ja veel. Gümnasiste, eriti veel kümnendikke tuleb hoida kui sülti pilpa peal. Põhikooli õpilaste problemaatika on hoopis teise spetsiifikaga ning ei leia selles kirjatükis kajastamist.
Loomulikult peab kooli pedagoogiline personal tegelema igapäevaselt ka sotsiaalsete probleemidega, nagu: stress, depressioon, hirmud, maaniad, apaatsus, konformsus, deprivaatsus, üksildus, suitsiidsus jne. Õpilase jaoks tasuta haridus ja kohati ka toit eeldavad noorelt inimeselt ka vastutustunde kasvatamist, et homo sapiensist saaks natukenegi 12 aasta jooksul homo doctus. Üha haruldasemaks muutuvad need juhud, kui kogu gümnaasiumiastme peale kohtab mõnd mõtlevat isiksust; isikut, kellel üle- või alaväärsuskompleksi asemel oleks olemas oma arvamus ning tugev identiteet. Südametunnistusest rääkimata. See lihtsalt puudub. Domineeriv karjainstinkt takistab sellel tekkimast.
Suhteliselt kiiresti on võimalik välja selgitada, kes on tulnud gümnaasiumisse (õnnetut) lapsepõlve pikendama ning kes kaugemate eesmärkide saavutamise nimel vaeva nägema. Gümnaasiumikuvand on täiesti maha käinud. Antiikajal oli gümnaasium (kr k gymnasion) Vanas-Kreekas aristokraatlike noorte kool, kus õpetati filosoofiat, poliitikat ja kirjandust. Gümnaasium oli ka kehaliste harjutuste (gümnastika) koht. Hiljem kujunes gümnaasiumist filosoofide ja teadlaste kogunemiskoht. Sellest kõigest on järgi vaid riismed, kui sedagi. Miks peame valima pidevalt kahe äärmuse vahel - kas siis aristokraatlikud eliitkoolid või sotsiaalsed (sotsialistlikud) egalitaarkoolid? Arusaadav on ka see, et egalitaarse sotsiaalasutuse (loe: gümnaasiumi) lõpetajale on hiljem kontimööda 3+2 aastane taseme- ja kraadiharidus. Ülikoolid on ju sellise saagi peale väga maiad. Kogu selle protsessi käigus me võõrdume teadusest ning uurimisest ja kultiveerime pseudoteadust, milles on võimalik läbi lüüa copy-paste põhimõtte raames. Puudub originaalsus, uudsus, unikaalsus, avastuslikkus, uudishimu ja kõige lõpuks ka huvi. Kui kõik eelnev taandada rahale ja kiirele rikastumisele, siis on võimalik tõesti kõiki ja kõike kaubaks ja turuväärtuseks ümber hinnata. Kokku tuleb leppida vaid hinnas ja maitse üle üldse ei vaielda.
Sotsiaalne fenomen on väga keerukas ning kompleksne. Selle tasandi probleemide põhjuste välja selgitamise ja vähendamisega peab koolis tegelema psühholoogidest, sotsiaalpedagoogidest, logopeedidest, abiõpetajatest jne koosnev tugiisikute võrgustik.
Kui koolist saab kohaliku piirkonna kultuuri- ja haridustempel, siis pole vaja hirmu tunda kooli sulgemisest. Isegi siis, kui gümnaasiumiastmes on 120 õpilase asemel 20. Koostöös kohaliku omavalitsusega tuleb ruumid 24/7 välja rentida. Kooli ruumid tuleb välja pakkuda täiskasvanute koolitamiseks, ajurünnakute ja mõttetalgute korraldamiseks. Euroopa Liidu projektidest on võimalik vahendeid taotleda nii täiendus-, ümber- kui ka toimetulekuõppeks. Kas siis tuleks luua kooli projektikirjutaja ametikoht? Miks ka mitte. Kooli funktsioon ei saa enam ammu olla tundide andmine (ja mis sa neist annad, kui sa isegi täpselt ei tea, kes ja kuidas neid vastu võtab). Kuidas veel ennetada koolide sulgemist? Endise kooli juhtkonna liikme ning hoolekogu aseesimehena võin kindlalt väita seda, et hoolekogu oleks vaja komplekteerida haridusproblemaatikas orienteeruvatest isikutest, et ennetada diletantide ja profaanide saamist hoolekogusse, kes peale kohalkäimise (kui sedagi), ei oska, julge või ei taha millegi ega kellegi eest hoolt kanda ega ka vastutada. Hoolekogu peab endast kujutama konstruktiivset survegruppi ja partnerit kooli pidajale ning juhtkonnale, samas ka ideede genereerijat ning võrgustikutöös elluviijat. Viimane aeg oleks koolidel ühendust võtta ühiskonnas aktiivsete vilistlastega, kellel on piisavalt sotsiaalset närvi ning altruistlikku soont. Millegipärast ma arvan, et selliseid inimesi veel leidub. Jututubadest ja seal toimunu kohta protokollide tegemisest ei tunne peale välishindajate keegi rõõmu ja nende kasutegur on nullilähedane.
Et mitte sattuda koos saba ja sarvedega sotsiaalministeeriumi haldusalasse peab kool sisulisemat koostööd tegema kooli pidaja, huvi- ja muusikakooli, kultuurimaja, raamatukogu, noortekeskuse, muuseumi ja kirikuga ja teiste mittetulundusühingutega. Kogu elanikkonda on vaja aktiviseerida ning motiveerida. Muutus võib alata minust endast ja seda siis, kui tegelen pidevalt eneseanalüüsi ning -hindamisega. Kui mõte juba liikuma hakkab, siis ei suuda seda enam keegi peatada ning enam ei pea pikemalt arutlema selle üle, kas kool on sotsialaasutus või mitte.
