Normaalsed inimesed ikka natukene mõtlevad, enne kui laps teha st planeerivad peret. Reeglina on need paarid, sageli ka üksikud naisterahvad, kes lihtsalt tahavad endale heade geenidega last. Ilma isata, st. tegelaseta, kelle järel koristada ja kelle pärast muretseda, kui tal „õhtul kontoris pikemalt läheb".

Samas, kui oled noor ja just oma elu alustamas, ei ole ju erilist mõtet kohe last tegema hakkama. Tundub ju, et laps on eelkõige ebameeldiv kohustus. Niisama on ju palju lahedam: saad reisida, pikalt magada ning rahulikult terve nädalavahetuse pidutseda, ilma ühegi südametunnistuse piinata. Kallis on lapse ülevalpidamine ka. Väike pilk mähkmepaki hinnale tekitab juba kõhedust. Mõelge ise, kast (!) Saku Kulda ja pakk mähkmeid on enam vähem samas hinnaklassis. Ning mis salata: ega mingeid odavaid mittepüksmähkmeid OMA lapsele ikka naljalt ostma ei hakka. Ja kui veel vaadata, palju maksab üks tuba suurem korter, siis ega ükski pragmaatiliselt mõtlev inimene lapsi tegema ei hakkaks. Olen kuulnud, et see viimane tekitab majanduslikult mõtlevates, kuid siiani keskmise palgaga meesterahvastes impotentsust. Mõned õllekateadurid nimetavad seda looduslikuks eneseregulatsioonist.

Samas ei ole väga põhjust muretseda, sest tänu sellele, et on vaja endale ikka tutikas bemm liisida ja ühtedes Euroopa kallimates klubides pidutsemas käia, töötavad kuumad eesti mehed nii palju, et paljudel neist on sperma kvaliteet selline, et parima tahtmise juures ka sealt uut Kalevipoega kõrvalise abita ei tule. Üks androloogiakabineti õde ütles selle peale kord tabavalt, et keskmise eestlase sperma koosneb lahjast õllest, milles kaks spermatosoidi, needki purjus.

Siiski-siiski, paljuski tänu seesinasele majanduskasvule on asjad niikaugel, et inimesed saavad aru, et midagi muud peale mammona on ka siin ilmas olemas. Et vaja on IDEED. Ning sageli see idee materialiseerubki, naisterahvaste eestvedamisel, väikseks beebiks. Ning verivärske ilmakodanik ei ole mitte ainult väänik, kes kisab hommikust õhtuni nagu orav rattal vaid see, mis ühendab aastatega üksteisest kaugenenud vanemad. On juhtunud isegi nii, et naisterahvad, kes enne ei tahtnud oma lapsele isa, ega ka seesinasest isast midagi kuulda, lausa manguvad, et isa neid (mähkmepakiga) külastaks ja jääks sageli ka kauemaks.

Laste tervendavat mõju inimestele olen ma täheldanud juba varasest noorusest. Karmipilgulised kuldkettidega machoärimehed unustavad end hetkeks ning heldivad oma lastele mõeldes ning baaripukil kõlkuvad lõhkistes sukkades üleolevad daamikesed sulavad üles oma rahakoti vahel olevaid lapsukeste pilte näidates, hoolimata sellest, et mõni neist lapsukestest on sageli vanem kui siinkirjutaja.

Isegi kuulun sellesse generatsiooni, kes kohe pärast keskkooli läks ülikooli ja tööle, nii et laste tegemisele väga sügavalt ei mõelnud. Ja haritud inimesena lihtsalt „ei juhtunud" ka. Hiljem, kui kool juba läbi sai end vabandatud sellega, et kui lapse isegi kellegagi teeks, siis kuhu ta elama paneks, kuidas me hakkama saaks, jne. Täna aga endiste klassikaaslaste lapsi vaadates vaatan sageli ja mõtlen, et tegelikult oleks ju tore, kui endalgi mõni väänik kodus ootaks. Siis oleks vähemalt millegi nimel elada ja tõmmelda, sest selline niisama värk on hakanud ennast juba ammendama. Mis kasu nendest tuhandetest ja ilusast kodust, kui puudub Suur Idee selle kõige taga. Makarone keeta ja magada võib vabalt ka neljakesi mõnes ühikatoas ja isikliku raamatukogu asemel võib ju ka üldkasutatavas käia.

Nii et just praegu on kõige õigem aeg lapsi teha. Eriti veel, kui on veel kellega lapsi teha. Nii et tsiteeriks üht kunagist Rooma Paavsti esindajat: „ Mitte ärge mölisege vaid tehke lapsi!".