Kas prints ahistas uinunud kaunitari teda suudeldes?
Liisa Pakosta on võrdsete õiguste volinik.
Seksuaalne ahistamine on tõsine mure. Ohvritest naised-mehed on sunnitud vahetama oma töö- või isegi elukohta. Vaatamata sellele üritatakse ahistamist sageli naeruvääristada. Pealiskaudsed ärakeelajad võivad sellele tahtmatult kaasa aidata, nagu juhtus äsja Sarah Halli nõudmisega, et Newcastle’i kool eemaldagu algklasside õppekavast aegunud „Uinuv kaunitar“. Tegemist oli tuntud muinasjutu vaid mõnelauselise kokkuvõttega, kuhu erinevalt Charles Perrault’ originaalteosest sattus printsessi ärkamine pärast printsessi suudlust... #metoo!
Eestis tundub tsensuur „noorsoo õige kasvatuse nimel“ suurema ohuna kui ema soov hoida poega vaid poliitkorrektsete tekstide mõjuväljas. Eesti lapsed PISA esikümnest on samas vanuses originaalmuinasjuttu kas Tatjana Hallapi või Kristiina Rossi tõlkes ise lugenud või on seda neile ette loetud. Ning tolles loos pole enne abielu mingit musitamist. Väljamõeldud jutte koos hea-halvaga on lastele loova mõtlemise arendamiseks soovitanud näiteks tippteadlased Albert Einstein ja Adam Grant. Lisan, et muinaslood on hüva abimaterjal lastele ka ebavõrdse kohtlemise mõistmiseks. „Uinuv kaunitar“ sisaldab diskrimineerimisjuhtumeid küll, aga mitte selle koha peal, kus Sarah Hall seda nägi.
Loo käivitab vanuseline diskrimineerimine: „astus uksest sisse vana haldjas, keda polnud ülepea kutsutud, sest juba viiskümmend aastat ei olnud ta oma tornist alla tulnud ja arvati, et ta on kas surnud või nõiduse kütkes“. Kellegi halvemini kohtlemine vanuse tunnuse tõttu ei ole lubatud. Haldja töö on andega õnnistamine, seega tõrjuti eakas vanuse tõttu tööst eemale. See on nagu kellegi pensionile saatmine vastu tahtmist! Diskrimineerimine ja tahtmatult tekkinud ebaõiglane kohtlemine on väga erineva kaaluga. Vana haldja mittekutsumine kvalifitseeruks viimaseks – kutsumist kaaluti, ent loobuti, kuna ta polnud viiskümmend aastat kordagi kodust välja tulnud. Küll oli kuningriigis tegemata sotsiaaltöö – keegi peaks ikka vaatama minema, kui vanainimene nii pikka aega kodust üldse väljas ei käi. Diskrimineeriv on ka kuninga korraldus oma tütre kaitseks keelata kogu kuningriigis surma ähvardusel koonla ja kedervarrega ketramine. Õigus eneseteostusele on põhiõigus. Tervise kaitseks võib väikseid piiranguid seada, ent need peavad olema proportsionaalsed ja vähimal moel riivavad. Nagu loo edenedes näeme, polnud sellest keelust ka tolku.
Nüüd sõltub printsessi elu sellest, kas prints tuleb ja äratab või mitte. Emad-isad võivad näiteks ette kujutada olukorda, kus teie enda lihane tütreke magab teadvusetult, ainsaks lootuseks kuningapoja poolne äratamine. Prints saabubki, ent taganeb käsi laiutades: „Jätsin teie tütre segamatult edasi magama, sest ma ei soovi kuningaks edutamist ohtu seada võimaliku seksuaalse ahistamise skandaaliga.“
Printsessi ärkamisootusele on viide ka haldjate õnnistamise episoodis. Lastele saab eeskujuks tuua ühte ettenägelikku strateegi, empaatilist noort haldjat, kes aimas vana solvunud haldja kurja kavatsust ette. Vana haldjas sajatabki printsessi näputorke läbi surma. Veremürgitus oli vanasti sagedane surmapõhjus ja ka täna maksab lastele haava puhastamisest rääkida. Vana haldja tegu kvalifitseerub ettekavatsetud mõrvaks. Selle hoiab ära end vahepeal vapralt peitnud ja nüüd teist naist kaitsma tõttav haldjas, kes sõnab: „On tõsi, et mul pole võimu oma vanema ametiõe tegu täiesti olematuks muuta. Printsess torkab tõepoolest endale kedervarrega kätte, aga ta ei sure, vaid vajub üksnes sügavasse unne, mis kestab sada aastat ja jõuab lõpule siis, kui tuleb kuningapoeg ja ta üles äratab.“ Niisiis oli eluliselt tähtis, et kuningapoeg tuleks ja ärataks. Õigus elule on kõige tähtsam põhiõigus.
Sajand hiljem kuulebki südi prints ühelt vanamehelt oma ülesannet. Prints ületab oma hirmu ja jõuab magamistuppa. Perrault’ loos ei suudle prints printsessi tema äratamiseks. „Prints astus imetlusest värisedes ligemale ning langes põlvili. Printsess ärkas, sest nõidusevägi oli lõppenud.“ Edasi arendavad rõõmsad noored pikalt vestlust, prints seejuures rõhutatult kohmakamalt (siin võib olla soostereotüüpne viide meeste kehvale väljendusoskusele noore naise läheduses, samas on meeste selline ajuseiskumine teaduslikku tõendust leidnud), abielluvad ning alles pärast seda lähevad armunud koos voodisse. Ei mingit ahistamist.
Aga kui prints oleks magavat printsessi ka huultega suule puudutanud (mida ta ei teinud) – kas siis oleks see olnud seksuaalne ahistamine? Printsess soovis saada äratatud. Prints suhtus printsessi lugupidavalt, mitte sooviga end teise poole tahte vastaselt ja teda alandavalt peale suruda. Nimelt peetakse seaduse järgi seksuaalseks ahistamiseks sellist sõnalist, mittesõnalist või füüsilist käitumist, mis vastab korraga järgmisele kolmele tingimusele: see on ahistatule soovimatu (seda peab ahistatu ka väljendama või peab see olema muul viisil selge, et teatud käitumine on ahistatule häiriv ja tema tahte vastane), teiseks on see seksuaalse olemusega ja kolmandaks selle eesmärk või tegelik toime on inimese väärikuse alandamine ning see loob häiriva, ähvardava, vaenuliku, halvustava, alandava või solvava õhkkonna.
Loomulikult ei eelda keegi, et teadvusetu (või joobes, alaealine, erivajadusega jne) inimene peaks tahtevastasust väljendama. Moraalinormid keelavad abitus olekus inimese ärakasutamise täna samuti kui aastal 1697. Ent teine äärmus oleks elustamiskatsest ahistamishirmus loobumine. Südamemassaažiks tõmmatakse rindkere paljaks ja oskaja teeb lisaks suust suhu hingamist. Printsi tegevus ei olnud ärakasutav ega ähvardava, alandava või solvava iseloomuga. Muinasjutt jätkub moraalsete dilemmadega – ema-poja keeruliste suhete, võimu kuritarvituste ja mõrvakatsetega, ent kurjus hukkub enda seatud lõksus. Lastega on oluline arutleda, kas ja kuidas alluda võimu korraldustele rikkuda teiste inimeste inimõigusi. Ülemteener pakub siin väärika näidislahenduse.
Kokkuvõttes tuleks nii poistele kui tüdrukutele võimalikult vara õpetada ahistamise ennetamist – ahistava ja armastava käitumise vahel vahe tegemist ja enesekaitset. Enne seksuaalse ahistamise osas hinnangu andmist tuleks tutvuda juhtumi oluliste asjaoludega. Õpetada lastele, et vanainimesi ei tohi halvemini kohelda, ja mis on üldse õigus elule ja mis õigus eneseteostusele. Tsensuur tähendaks kõige selle mõrva. „Uinuvas kaunitaris“ on ka koht, kuidas olla viisakas, kui kellelgi on täitsa moestläinud riie seljas. Isegi moehulluses pole midagi uut.
