Kas Püha linn läheb tõesti jagamisele?
Teatavasti on Jeruusalemmal eriline koht kolmes religioonis -- judaismis, kristluses ning islamis. Eriti tähendusrikas on ta muidugi juutidele, sest Templimäel asus kuni aastani 70 p.Kr. roomlaste poolt purustatud ainujumala Jahve suurejooneline pühakoda. Ainult seal oleks tulevikus vähemalt teoreetiliselt võimalik taastada täiuslik jumalateenistus koos ametissepühitsetud preesterkonna, palvete ning ohverdustega.
Praegu kõrgub linna kohal Templimäele 691. aastal valmisehitatud Omari (Kalju) mošee. Viimane on islami jaoks Mekas ja Mediinas asuvate pühakodade järel tähtsuselt kolmas, kuna sealt alanud prohvet Muhamedi taevaminek.
7. juunil 1967. aastal, Kuuepäevase sõja käigus, vallutasid Iisraeli väed Jordaanialt Ida-Jeruusalemma ning selle vanalinna. Mõlemad kuuluvad praegu juudiriigi üldjurisdiktsiooni alla. Templimägi ise jäeti aga kohaliku moslemi kogukonna juhatuse alla, otsuse kiitis heaks ka ÜRO. Ometigi ei saa kujundatud olukorda pidada stabiilseks. Nii Iisrael kui ka Palestiina pretendeerivad kogu Jeruusalemmale, juudiriik on selle juba ammu kuulutanud ühepoolselt oma igaveseks ja jagamatuks pealinnaks.
Isiklikult mina toetan kadunud paavsti Johannes-Paulus II veendumust, mille kohaselt peaks kolme religiooni (kristlus ja islam on pealegi globaalsed universaalusundid) jaoks püha linn saama detailselt läbitöötatud rahvusvahelise eristaatuse. Omalt poolt lisaksin, et seal võiksid asuda ka Iisraeli ja tulevase Palestiina riigi tähtsamad ametihooned, Jeruusalemma turvamiseks tuleks kaasata ka rahvusvahelisi rahujõude NATO-st, Venemaalt ning ehk isegi Hiinast.
Midagi tõesti pöördelist hõljub juba tükk aega õhus. Kohe jaanuari algul avaldas Iisrael parempoolne peaminister Ehud Olmert arvamust, et ei ole siiski lõputult võimalik elada desorienteeritud reaalsuses, kus kohe kuidagi ei taheta tunnistada vahepealsetel aastakümnetel asetleidnud drastilisi demograafilisi muutusi araablaste kasuks. Tuleb üritada, loomulikult võimalikult väiksemate negatiivsete tagajärgedega, eraldada end maksimaalselt tõhusalt tulevasest Palestiina riigist.
Igati ambitsioonika plaani aluspõhimõtete hulka hakkab kuuluma 1967. a. Kuuepäevase sõjale eelnenud piiride ja kontrolljoonte legitiimsuse ametlik tunnistamine sionistliku riigi poolt. Rahvusvahelise õiguse sätete täitmine lubaks aga Iisraeli arvukatel toetajatel-sõpradel senisest palju rohkem osutada talle mitmesugust (kaasa arvatud sõjalist) abi. Kartmata süüdistusi topeltstandardite kasutamises moslemite vastu. Sääraste nõudlike liitlastena esinevad USA, Prantsusmaa, Suurbritannia, kes Iisraeli toetades peavad ometigi vajalikuks teha reaalseid kompromisse ka araabia poolega. Seega -- Püha linna õigusliku staatuse mõningasest muutusest ei ole tulevikus pääsu. Olgu Templi taastamise visioonidega, kuidas on...
Otsustav roll lasub muidugi eelkõige Ameerika Ühendriikidel, sest ainult nemad võivad sõjaliselt garanteerida nii mõnede Ida-Jeruusalemma kvartalite üleandmist rahvusvahelise ja Palestiina administratiivse juhtimise alla, kui ka linna kui ühtse terviku vähemalt rahuldava toimimise. Pühad paigad jääksid aga konkreetsete religioossete institutsioonide halduskonda. Sügavalt uskliku George Bushi hiljutise esimese (?!) ametliku visiidi käigus Pühale Maale vahetati mõtteid ka Jeruusalemma saatuse küsimuses. Muide, Ameerika presidendi viibimise ajal kesklinna elu peaaegu seiskus; superettevalmistatud-kogenud kohalikele eriteenistustele lisaks turvas Bushi ca 1000 (sic!) Ühendriikidest selleks puhuks kohale saabunud ihukaitsjat.
