Sandra Jõgeva Foto: Jaak Kikas

Eestis ei tohiks olla palju inimesi, kes usuksid, et meie endine peaminister ja intsidendi hetkel riigikogu asespiikrina ametis olnud Taavi Rõivas astus tagasi sel lihtsalt põhjusel, et ta tantsis Malaisia baaris koos eestlannast naisega. Et võib-olla oli ta tantsides oma partnerile füüsiliselt liiga lähedal. Kohmetu ja sõnu otsiv Rõivas jõudis eelmisel neljapäeval, kui tema vastu esitatud seksuaalse ahistamise süüdistused Eesti Päevalehe vahendusel ilmsiks tulid, ühel õhtul vähemalt nelja telestuudiosse. Ühel korral tõi ta vabanduseks muu hulgas teise kultuurikonteksti, kus naine ei tohi mehega samas ruumiski olla. Mõnes mõttes on tal õigus, kuigi sel hetkel tundus see jutt tema suust sama kohatu kui kõik muu. Tegevus võis toimuda küll moslemiriigis, kus meeste ja naiste vahelised suhted on kordades rangemalt reglementeeritud kui liberaalses Läänes, kuid Rõivas ahistas siiski Eesti naist, kes on pärit temaga samast kultuuriruumist, täpsemalt Eesti peo- ja joomakultuurist. Nagu juhtumit uurinud Eesti Päevalehe ajakirjanik päev hiljem avalikustaski, esitati ajalehes tegelikkusest palju leebem kirjeldus juhtunust, kuna ohver ei tahtnud ka anonüümsena rääkida talle osaks langenud rünnaku kõigist intiimsetest detailidest. Aga Rõivasel oli õigus selles mõttes, et vägistamise või seksuaalse rünnaku puhul loeb asukohamaa väga palju.

Mõni Eesti ajakirjandusväljaanne levitas pärast Malaisias juhtunu ilmsikstulekut agaralt fakti, et seksuaalne ahistamine pole seal riigis keelatud. Vastupidi! Malaisias saab alates eelmisest aastast ohver süüdlast mitte ainult kohtusse anda, vaid ka kompensatsiooni nõuda. Nii ­mõisteti hiljuti naisele, kes pidi oma ­töökohas kuulama solvavaid ja vulgaarseid sõnu, välja ümberarvestatult 24 000 eurot. Taamal valitsevatest karmimatest meeleoludest annab aimu fakt, et kõigest pool aastat tagasi esitas endine šariaadikohtunik Datuk Shabudin Yahaya Malaisia parlamendile ettepaneku teha vägistajale oma ohvriga abiellumine kohustuslikuks.

Oleks Rõivas naist käperdanud Prantsusmaal, siis kannaks see tegevus nimetust „seksuaalne rünnak ilma penetratsioonita“ ning teda ähvardaks kuni 75 000 euro maksmine ning vangiminek kuni viieks aastaks. Prantslased võtavad selliseid tegusid üldse tõsiselt – natuke aega enne Rõivast seksuaalsete ahistamiste, rünnakute ning ka tõeliste vägistamissüüdistuste laviini alla jäänud Holly­woodi produtsendilt Harvey ­Weinsteinilt nõudis president Emmanuel Macron tagasi talle oma eelkäija poolt antud Auleegioni ordeni. Just nagu Weinsteini Filmi­akadeemiast väljaviskamisest, oma firma juhatusest tagandamisest ja juurdluse alustamisest mitme riigi võimude poolt veel vähe oleks…

Vastu naise tahtmist käe tema pepu peale panemine võib Prantsusmaal maksma minna kuni 10 000 eurot. Seda muidugi siis, kui naine politseisse avalduse teeb ja asi kohtusse läheb. Enamik käperdamisjuhtumeid möödub kogu maailmas ilma igasuguste tagajärgedeta käperdajatele, kuna naised ei tea oma õigusi või ei julge neid kaitsta. Ning tavaliselt on sellel argusel ka kindel põhjus, sest seksuaalne ahistaja või ründaja asub võimupositsioonil.

Võimul olevad mehed, kes on harjunud endale kõike lubama, on õnnetus, millega on vähemalt mingis vanuses kokku puutunud peaaegu sada protsenti naistest.

Kõige jäledam tundub nii Taavi Rõivase kui Harvey Weinsteini puhul just võimu aspekt. New York ­Times nimetas oma pealkirjas tuntud produtsendi juhtumit hiljuti „kõige vanemaks õuduslooks Hollywoodis“. Asi on just selles õuduses, mida tunnevad noored naisnäitlejad, avastades, et nende ja Hollywoodi unelma vahel on üks takistus ehk vanem meesprodutsent, kellel on nende näitlejaambitsioonidele vastu panna vägagi isiklikku laadi ambitsioonid nende keha suhtes.

Taavi Rõivase käitumise juures tundub otsese seksuaalse rünnaku kõrval täiesti samaväärselt kohutav fakt, et pärast ajakirjaniku huvi võttis Eesti Päevalehe andmeil keegi ühendust ohvri tööandjaga, ilmselges lootuses, et see survestab naist oma loo avalikustamisest loobuma. Nii tähtsal produtsendil kui tipp-poliitikul on üsna suured šansid oma ohver vaigistada. Usun, et pole ­palju noori naisi, kel oleks võimalik šokiseisundis külmalt kalkuleerida, mida teda rünnanud mees võib teha ja mida mitte. Pealegi on fakt see, et ühiskonnas kaugele jõudnud inimestel on palju mõjukaid sõpru ja tuttavaid.

Võimul olevad mehed, kes on harjunud endale kõike lubama, on õnnetus, millega on vähemalt mingis vanuses kokku puutunud peaaegu sada protsenti naistest. See on nii levinud, et sotsiaalmeedias algas äsja kampaania, milles osalevatel naistel palutakse postitada kaks sõna: „Me too“ (e.k mind ka), et pöörata tähelepanu seksuaalse ahistamise ja rünnakute omamoodi normiks olemisele.

Harvey Weinsteini ja Taavi Rõivase loo avalikuks tulemine on loodetavasti suurema ühiskondliku muutuse algus. Kui Weinsteini nii hiljutistest kui aastatetagustest kuritegudest räägivad ta kümned ohvrid oma näo ja nimega, paljud neist väga kuulsad näitlejannad (mh Gwyneth Paltrow, Angelina Jolie – EE), siis Rõivase ohver on avalikkuse jaoks seni jäänud „Malaisia Katriniks“. Kes erinevalt Weinsteini toimunust väga detailseid aruandeid esitanud ohvritest ei söanda isegi kogu rünnakut kirjeldada, kui ajaleheartiklis anonüümselt sõna saab. Mis omakorda on andnud Eestis alust päris korralikule ohvrisüüdistamisele: väidetele, et kindlasti oli ta abielus 38aastasest ekspeaministrist ise huvitatud ja et täiskasvanud naine ühest suudlusest nüüd traumat küll ei saa. „Katrin“ tõi oma delikaatsuse põhjuseks Taavi Rõivase perekonna ning selle, et ükski laps ei peaks oma isa kohta midagi sellist lugema. Harvey Weinsteinil on muuseas viis last...

Loodan, et järgmine mõjuka mehe seksuaalse rünnaku ohver Eestis, kes otsustab oma loo avalikustada, läheb juba lõpuni. Ning laob letti ka kõige räigemad detailid ja teeb seda oma nime ja näoga. Selleni, et ka meil võib käe pepu peale panemise eest 10 000 eurot trahvi saada, läheb ilmselt veel aega, aga seegi, et Taavi Rõivase juhtumit täielikult maha ei vaikitud, on oluline teetähis.