Tegelikkus on kahjuks teine – lobitegijaid veenavad paljusid poliitikuid ühte või teist seadust nende leivaisadele kasulikumaks vormima. See töö käib igasugustes vormides ja kohtades. Kui kümme aastat tagasi tulid ka üsna lugupeetud Riigikogu saadikud välisfirma esindaja kutsel restorani prisket lõunat sööma, siis tänapäeval nii odav nipp õnneks läbi ei lähe.

Ma ei hakka siin kapitalismi kui mudelit kahtluse alla seadma (seda tehakse nagunii üha rohkem) ning nõukogude tüüpi sotsialismi ma ka tagasi ei taha, rääkigu vanad ja kobedad kommunistid ükskõik kui palju “turvalisusest ja korrast, mis toona majas valitses”. 

Aga ikkagi, vaadates Toompea poole, tahan ma uskuda, et hoolimata inimlikest kiusatustest, kambavaimust ja mõradest, mis nagunii inimese hinges on, tahetakse seal teha seadusi, mis ei ole valmis disainitud mõne üksiku äriettevõtte huvide teenimiseks. Sest see oleks kohutavalt silmakirjalik ja ebaaus, kui valijate usaldus lihtsalt rahaks konverteeritaks.

Ma usun, ehk naiivselt, et eelistamine on õigustatud ainult siis, kui tegu on tervete piirkondade arendamisega riiklike institutsioonide asukoha või regionaalprogrammide kaudu – nii nagu näiteks Ameerika sadamalinnades toimub äge võistlus selle nimel, et saada endale mõni mereväesadam. Mereväesadamad pakuvad tööd kümnetele tuhandetele inimestele nii sadamas endas kui sealset personali teenindavates firmades.

Kui aga tegu on lihtsalt osava lobitööga, mille tulemusena erakonna kassat rikastatakse valimisperioodil paari miljoni krooni võrra, siis on see väga vale.

Tänases Ekspressis algavas artiklisarjas “Varjatud ärihuvid Riigikogus” kirjutab Sulev Vedler, kuidas Toompeal ärimeeste huvides seadusi tehakse. Ta näitab, et Eestis õitseb äri, millega firmad hangivad endale soodsaid seadusi, seadusemuudatusi ja muid otsuseid. 

Ja siis ma jäin mõtlema president Toomas Hendrik Ilvese kuulsa kõne üle konverentsil “Meedia ja masu”, kus ta esitas ajakirjanduse kohta järgmise küsimuse: “Cuis custodiet ipsos custodes?” ehk kes valvab valvurite järele. Ma küsin nii: kes valvab Riigikogu ja valitsuse järele, et nad erakonnale rahateenimise himus ei teeks selliseid seadusi? Lobitegemine ideaalide nimel on loomulik, äritegevuse nimel aga lubamatu.

Kuniks president mõtleb, teeb Ekspress oma ettepaneku: ärielu otseselt ja kaudselt puudutavate seaduseelnõude juurde tuleb kirjutada Full Disclosure ehk huvide täielik paljastus – kelle huvides seadusemuudatusi tehakse ja kuidas seaduse mõjutajad, loojad ja vastuvõtjad on äriettevõtetega seotud. 

Näiteks niimoodi: “Mina, poliitik see-ja-see, tegutsen põhiliselt järgmiste firmade (täida lüngad!) huvides.” Vaat see oleks tõeline majanduslike huvide deklaratsioon!