Kelly Kipper : Enamusele pakub seinte sodimine vaid adrenaliinilaksu
Kõndides mõni päev tagasi linnas, märkasin ühe õlletootja reklaami, mis kutsus inimesi kujundama nende kesvamärjukese kuuspakki. Võimalus oma disainiideed paberile panna avanes kohe tänaval - suurem osa reklaamplakatist oli säravvalge ja tühi ning ootas agaraid joonistajaid. Just, paber oli tühi, aga selle taga olev sein oli täis kritseldatud erinevaid roppusi ja lihtlauseid stiilis "School is sucks".
Sealkohal meenus ühe tuttava mõttekäik, kes paar päeva varem oli arutlenud selle üle, miks tehakse peaaegu alati need nupud, mida on keelatud vajutada punased, hästi suured ja kutsuvad, tõmmates sellega kogu tähelepanu endale. Eks seda mõtet saab arendada Aadama, Eeva ning õunani välja, kuid on võimalik rakendada ka tänavakunstnike puhul ning muudes eluvaldkondadeski - kõik keelatud on põnev ja kutsuv.
"Ergo petab", "Õpetajad on litsid", "Mentid on kukked", "Koit Toome näeb, kui sa siia pissid", "Kati ja Martin = LOVE", "Kes seda loeb, on pede" ning isiklik lemmik, ühest viimase aja popsensatsioonist inspireeritud, kuid pisikese kirjaveaga "Alehundro", on vaid mõned killud sellest teabest, mida saab linna peal kolades majaseintelt ja aiaplankudelt lugeda. Tallinlaste meeli ülendas aastaid Endla tänava fuksiaroosat majaseina kaunistav üleelusuuruses "Mihkel Roogna on rets" ning isegi ETVs jooksis mõni aeg tagasi küllaltki humoorikas vaheklipp, mille lõpuosas kirjutas vanem härrasmees trükitähtedega majaseinale "HILDA ON LITS".
Kirja on need olulised steitmendid pandud traditsiooniliselt musta spreivärviga. Eelpool nimetatute kõrval eksisteerivad ka nö täägid, kritseldused, mis peaks tähistama teatud isikut või gängi ning vähemalt teooria-kohaselt märgistama nende territooriumit. Kahjuks on need mõistetavad vaid teemasisestele isikutele (kui neilegi) ning pealtvaatajatele toob äsja krohvitud või värvitud majaseintel selline sotapota pähe üldjuhul vaid negatiivse varjundiga küsimärgi.
Eelpool nimetatute kõrval elutsevad ka täiesti nö adekvaatsed, värvilised ja filigraanselt tehtud ning stencil-stiilis pildid, mis on hõivanud enda alla mõne elektrikapi seina või plangu. Enamjaolt pole keegi ka neid pilte sinna tellinud, tegu on samasuguse vandaalitsemisega nagu varasemalt mainitud kritseldamine, kuid siiski on nendel sodijatel mingi nägemus, mõte. Ja need pildid, olgu nad siis pisikesed värvilised liblikad või midagi suuremat, ei tekita peas esimesena küsimust "Mida kuradit?!"
Kipun arvama, et inimesed jagunevad grafitite osas kaheks: need, kes üldse ei tolereeri ning need, kelle jaoks mingi osa seinamaalingutest on vastuvõetav. Ise kuulun pigem teise gruppi, kelle jaoks on korralikult ja mõttega tehtud grafiti nauditav. Seaduse silmis on tegu igal juhul vandaalitsemisega.
Seinte sodimine on alati olnud osa linnapildist ja kultuuriruumist. Juba antiikkultuurides edastati sotsiaalse ja poliitilise sisuga sõnumeid ning armastusavaldusi grafiti abil. Siiski oli enamjaolt nende sõnumite avalikus ruumis edastamiseks olemas luba. Samuti võib vaadata koopamaalinguid kui grafiti kaudseid eelkäijaid. Tänapäevases tähenduses grafiti sai alguse 60-70ndatel, kui kirjutiste sisuks olid poliitilised, sageli võimuvastased steitmendid.
Sotsiaalsete ja poliitiliste sõnumite edasikandjatena valdav osa Eestimaa seintel tiksuvatest grafititest kahjuks ei tegutse.
Spekuleerin, et kannustavaks jõuks on pigem see adrenaliinilaks, mitte vahelejäämine ning võimalus hiljem oma sõprade ees uhkustada, et selle arusaamatu lause maalisin just mina. Otseloomulikult on olemas ka erandeid ja teisi tegutsemismotiive!
Kuna grafiti ja seinamaalingud on osa tänavakultuurist ja pikema ajalooga kui mõni tänav ise, võiks selle keelustamise asemel mõelda, kuidas kasutada andekaid grafitikunstnikke linnapildi hüvanguks ära. Eks ole ju mitmeski Euroopa suurlinnas, näiteks Berliinis majaseinad kaunistatud spreivärvidega ja seda üldsuse poolt aktsepteeritaval viisil, pakkudes esteetilist naudingut ning tuues muidu halli linnaruumi loomingulisust ning värve.
Briti päritolu grafitikunstnik Banksy on tuntud nii siin kui teisel pool maakera oma vähem või rohkem ühiskonnakriitiliste grafitite poolest. Banksy tegelik identiteet on kiivalt varjatud ning varjunime taga peituva isiku kohta võib ainult oletusi teha. Sellest hoolimata on omanäolise käekirjaga grafitikunstnik, kelle loomingut võib eelkõige leida Inglismaa tänavatel, andnud välja erinevaid raamatuid oma töödest. Mitmel korral on linnavõimud jätnud tema teosed üle värvimata, sest nende esteetiline väärtus kaalub üles vandaalitsemise. Ka Maarjamaa seinasodijad võiks pigem selles suunas mõelda. Kui teil on kindel plaan seda planku sodida, tehke seda korralikult, tehke seda mõttega, tehke seda nii, et sellest lõpptulemusest saaks pigem kaunistus, mitte kinnisvara omanikule põhjus juuksekarvu peast välja kiskuda.
Nagu ütleb Banksy: Mõned inimesed hakkavad võmmideks, et muuta maailm paremaks paigaks, mõned aga vandaalideks, et muuta maailm parema väljanägemisega paigaks!"
