Kelly Kipper: Töötud noored Eesti talendid
(32)
Külastasin paar päeva tagasi veebikeskkonda Talendid Koju! Tegemist on Eesti Kaubandus-Tööstuskoja projektiga, mille eesmärgiks on viia kokku välismaakogemusega noored ning Eesti tööandjad. See on ju ideetasandil väga hea ning kasulik, ja seda nii noortele, ettevõtetele kui majandusele üldiselt. Usun, et kõik, kes on välismaal õppinud ja töötanud, teavad, et selle tulemuseks on hindamatu (elu)kogemus ning oskused, mida pelgalt kodumaal elades ja tegutsedes on raske saada. Tean enda sõprusringkonnast mitut inimest, kes on läinud küll välismaale kooli, aga plaaninud mingil hetkel uute teadmiste ja oskustega kodumaale naasta, et neid siis siin edukalt rakendada ja ära kasutada.
Aga mingil hetkel nad enam niimoodi ei mõtle. Mitte sellepärast, et nad ei taha, ja isegi mitte sellepärast, et välismaal on kõrgemad palgad ning parem sotsiaalsüsteem, vaid just seetõttu, et nad ei leia endale siin erialast tööd. Talendid Koju! leheküljel oli üleval 19 praktika- ja tööpakkumist. Selle reklaami ja kajastuse põhjal, mis portaal avamishetkel sai, olid ootused ja lootused ausalt öeldes kõrgemad.
Eelmise aasta III kvartalis oli Eestis 15-24 aastaste seas 20 200 töötut. Pikaaegsete töötute osakaal noorte seas aga ulatub juba 40%-ni. Jaanuaris teatas sotsiaalministeerium, et noorte töötuse määr on viimase kahe aasta jooksul kasvanud üle viie korra ning sealjuures on see eriti kõrge just noorte meeste seas. Sellist soodumust on mingil määral kindlasti võimalik seletada majanduslangusega - paljudele tööd pakkunud ehitusbuum on juba ammu raugenud ning magusad objektiotsad, kus eelkõige luges füüsiline ramm, koos sellega kadunud.
Ilmselgelt ei ole noorte tööpuudus ainult Eesti probleem. Majandusliku Koostöö ja Arengu Organisatsioon (OECD) on korduvalt väitnud, et noorte töötuse määr on viimastel aastatel drastiliselt tõusnud ja jätkab seda ka 2011. aastal. Riigid taastuvad veel majanduslanguse mõjudest, investeeringute tase on madal ning ettevõtted lihtsalt ei loo nii kergekäeliselt uusi töökohti. Ka varasemad töötajad ei ole lahkunud, vaid pigem leppinud kas palkade vähendamise või külmutamisega.
Töötus mõjub küll igal eluhetkel laastavalt, aga eriti ohtlik on see just noorte seas, kellel pole veel välja arenenud kindlaid tööharjumusi. Pikaajaline töötus avaldab mõju nende edasisele tööelule ja karjäärile ning suurendab riski tulevikus tööta jääda, rääkimata veel vaesusriskist ning n-ö kuritegelikust karjäärist.
Sotsiaalministeeriumi tööpoliitika info ja analüüsi osakonna nõunik Ülle Marksoo leiab, et Eestis on üheks peamiseks noorte tööpuuduse põhjuseks erialase ettevalmistuse ja kutseoskuste puudumine. Muidugi vähendab madal haridustase šansse tööturule sisenemiseks tunduvalt, aga mitte ainult see ei ole probleemiks.
Igal aastal saab ülikoolihariduse mitusada noort, aga nende kõigi jaoks lihtsalt ei jagu erialaseid töökohti. Väga paljudel kõrgkoolides õpetatavatel erialadel ei ole ka kohustuslikku erialast praktikat, mis tähendab, et noor inimene on omandanud vaid teoreetilised teadmised ehk ta lõpetab ülikooli ilma igasuguse praktilise kogemuseta (kui ta just ise ei ole olnud aktiivne ning üritanud õpingute ajal leida erialast rakendust).
Tööandjad aga otsivad inimesi, kes on produktiivsed kohe esimesest minutist. Noorel võib ju uhke diplom taskus olla, aga just kogemus on üks tööandjate esimesi kriteeriume. Kui reaalne töökogemus on null, on ka šansid tööd endale saada madalamad kui neil, kellel varasem kogemus olemas. Isegi kui firmad tahaksid palgata noori, on neil lihtsam täita lünki kogenud töötajatega, kes ei vaja täiendavat väljaõpet ja juhendamist.
Aga ega töökogemus ei ole ainuke kogemuse näitaja: inimesed, kes on löönud kaasa õpilasfirmades, noorteühenduste töös, organiseerinud kooliväliseid tegevusi, löönud kaasa erinevates projektides ja korraldusmeeskondades, see kõik on suureks plussiks, mis on saavutatud juba kooliajal, õppetöö kõrvalt.
Sageli ei oska kogemusteta noored tööotsijad koostada ka head CV-d ning motivatsioonikirja. Liigne tagasihoidlikkus ja ebakindlus, oskamatus end müüa ning kiita õigel hetkel võib saada otsustavaks. Muidugi on sellistele noortele ka vastandid ehk need ülienesekindlad elluastujad, kes nõuavad kohe esimesel tööintervjuul 2000 eurot kuu lõpus kätte.
Üks oluline samm, mis selles valdkonnas juba astutud, on Eesti Noorsootöö Keskuse poolt detsembris tutvustatud portaal Stardiplats. Tugisüsteemi, kus noori nõustavad tööotsingutel spetsialistid, eesmärgiks on juhtida noorte, haridustöötajate ja tööandjate tähelepanu kogemustele, mis on omandatud mitteformaalse õppimise teel, formaalse hariduse või töö kõrvalt ning õpetada noori neid väärtuslikke kogemusi ka hindama ja esitlema.
Jaanuaris ilmunud The Telegraphi artiklis, kus keskenduti Suurbritannia noorte kõrgele töötuse määrale, oli üheks peamiseks probleemiallikaks noorte brittide sotsiaaltoetuste ja -hüvitiste lembus. Kui noor pärast kooli tööd ei leia, võib tal kujuneda arvamus, et enesekoolitamine oli täielik ajaraisk ning miks üldse mingeid väljundeid otsida, kui on olemas riigipoolsed toetused. Olles ära harjunud hüvitistega, muutub tööotsimine, leidmine ning seal ka püsimine järjest keerulisemaks: miks end tööga vaevata, kui raha saab ka lihtsamalt? Christine Snell, kes tegeleb puuviljakasvatusega, ütleb artiklis, et noored inglased, kes ilmuvad tööintervjuule ütlevad talle otse välja, et nad loobuvad kell 8 algavast tööst, kuna on harjunud lebama hommikuti voodis täpselt nii kaua nagu ise tahavad... ja raha muudkui tuleb.
Ka mitmed baaride ja restoranide omanikud väidavad, et nad palkaksid hea meelega just noori britte, mitte sisserändajaid, aga nagu kogemused näitavad, on kohalikud noored tihti ebausaldusväärsed, ei viitsi tööd teha ning ei suuda aktsepteerida, et klientide vastu ei tohi olla ebaviisakas.
Suurbritannias on võimalik hüvitistega (erinevalt Eestist) kenasti ära elada, mis tähendab, et tööotsimine lükatakse tagaplaanile või sellest loobutakse üldse ning tööharjumused jäävadki välja kujunemata. Selline mugavus on halb nii noortele endile kui kogu ühiskonnale ja tööturule üldisemalt.
Aga kuidas siis seda valulist probleemi lahendada? Kindlasti oleks majanduskasv üks vastus uute töökohtade loomisele, aga kuna noored ise teavad ju kõige paremini, mis valmistab töö otsimisel ja leidmisel raskusi, tasuks kindlasti pöörata tähelepanu ja võtta tõsiselt ka Eesti Noorteühenduste Liidu ettepanekuid noorte tööhõive valdkonna edendamiseks. Mõned näited:
- Rakendada sotsiaalmaksusoodustust tööandjatele, kes palkavad noori.
- Praktikakohtade loomise motiveerimine riigi poolt.
- Karjääriõppe ja -nõustamise tagamine igas üldharidus-, kutse- ja kõrgkoolis.
- Noorte ettevõtluse soodustamine.
- Noorsootöö ja noorteühenduste rolli laiem teadvustamine noorte tööhõives.
- Noortele, kui tööturu riskirühmale, eraldi struktuuri loomine tööturuteenuste osutamiseks.
- Tööturu osapoolte vaheline koostöö noorte tööpuudusega tegelemisel, mis hõlmaks ka noorteorganisatsioonide esindajaid.
Leian, et viimasel punktil on väga kandev roll, kuna noortega igapäevaselt kokku puutuvad noorsootöötajad ning noorteorganisatsioonid omavad otsest kontakti riskirühmaga, kuhu kuulujad teavad ju ise kõige paremini, millised on suurimad kitsaskohad ning mured töö leidmisel. Noorteorganisatsioonidel ja noorsootöötajatel on oluline roll infovahendajatena sihtrühmalt otsustajateni ning vastupidi.
Eelnimetatud ettepanekutest on koalitsioonileppes sees vaid karjääriõpet ja -nõustamist puudutav punkt. Loodetavasti hakatakse sellega ka reaalselt tegelema, kuna karjäärinõustamise programmid on Eestis veel lapsekingades, mis tähendab, et paljud keskkoolilõpetajad asuvad õppima erialadel, kuhu pääsetakse, kas tasuta kohale või mis pelgalt nime järgi tunduvad huvitavad. Kui tegelikkus aga ei osutu niivõrd paeluvaks, toob see kaasa lihtsalt haridustee katkestamise või selle, et õpitakse asja, mis tegelikult ei meeldi ja millega tulevikus niikuinii ei plaanita tegeleda. Kuigi ühiskondlik surve astuda kõrgkooli on tugev, tasuks siiski kuulata oma südant ja õppida seda, mis tegelikult huvitab, milleks on motivatsiooni, tahet ja annet. Tublidel oskustöölistel on sageli kindlam palk ja töökoht, kui ületoodetud haldusjuhtidel.
Igas noores on peidus mingi anne või oskus, ükskõik, kas siis vaimseks või füüsiliseks tööks. Aga selleks, et leida see õige kutsumus, on vaja teada oma valikuid ja võimalusi. Siinkohal oleks juba pelgalt karjääriõppest suur abi, et aidata ja suunata noori õigetele radadele.
Jah, ilmselgelt on ENLi ettepanekud mahukad ja kulukad, aga nende elluviimine oleks oluline investeering tulevikku. Eesti ei saa lubada endale „kadunud põlvkonda" ning lasta käest arukaid ja haritud noori, kes tuleks kodumaale küll tagasi, kui vaid leiaks hea rakenduse.
