Ken-Marti Vaher: Viis müüti narkomaaniast ja selle vähendamisest
Eesti senine narkopoliitika on olnud kui kolme jalaga taburet, mille jalgadest on enam-vähem sirge olnud vaid üks: tegevused uimastite levitamise tõkestamiseks. See hõlmab nii Partsi valitsuse ajal tehtud otsust karmistada karistusi raskete narkokuritegude eest kui ka politsei ja tolli samme uimastite kättesaadavuse vähendamiseks. Kuid ülejäänud toolijalad ei ole kahjuks kandnud.
Sotsiaalministeeriumi vastutada oleva vähemalt 10 000 sõltlase ravi ja ennetusalaste tegevustega on veel palju tööd, et jõuda nende Euroopa riikide tasemele, millega meid kiputakse võrdlema. Soovitused saagida pooleks ka tabureti viimane jalg ja leevendada karistusi narkokaubitsemise eest on pehmelt öeldes küünilised.
Miks meil nii on läinud? Sest narkomaania on keeruline, palju raha nõudev ja kahjuks tihti ka avalikkuse eest varjul olnud nähtus, mistõttu enamik seniseid sotsiaalala juhte pole selle vähendamist oma prioriteediks seadnud. Ja selle viljadeks on nii sõltlaste suur arv kui ka fakt, et kolmandik Eesti noortest on elu jooksul proovinud mõnda illegaalset uimastit.
Nüüd aga müütidest:
Esiteks arvatakse, et narkomaania vähendamine on lootusetu. Ei ole. Selleks tuleb teha mitut asja korraga ja süsteemselt, mitte oodata soodsat aega, mil meil on piisavalt raha ja eelarvamused iseenesest hajuvad. Tõsi – sõltlaste ravi on väga kallis ja keeruline, kuid ometi on see ühiskonnale odavam ja inimlikum, kui lasta inimestel elada kuritegelikus üledooside, varguste, vangla, vägivalla ja laostatuse tsüklis. Kui võtta eesmärgiks sõltuvuste ennetamine peredes ja koolides – parim aeg selleks on enne murdeiga –, on ka lootust pikkamööda vähendada nõudlust narkootikumide järele.
Teiseks arvatakse ekslikult, et uimastite legaliseerimine vähendaks narkomaaniat. Sellise väite kohta ei ole tõendust. Rahvusvaheline praktika näitab, et narkootiliste ainete ebaseaduslik staatus hoiab narkoturu ja sõltuvuste leviku oluliselt kitsama, kui see oleks uimastite seadustamise puhul. Meil pole piisavalt selgitatud ka erinevust uimastite tarvitamise dekriminaliseerimise ja legaliseerimise vahel. Dekriminaliseerimine tähendab, et aine tarvitamine ei ole enam kuritegu, vaid väärtegu, legaliseerimine aga aine tarvitamise seaduslikku lubamist. Holland on peaaegu ainus Euroopa riik, kus näiteks kanepi tarvitamine on kindlates kohtades ja väga rangete reeglite alusel lubatud ehk legaalne. Samas on seal tõsiselt ja pika aja jooksul panustatud narkomaania ennetusse ja ravisüsteemi, meil Eestis aga mitte. Kuna sõltuvuste ennetamisel on kõige olulisem vältida tarvitamise algust ja seda eriti alaealisena, siis on mõistlik hoida narkootikumid ebaseaduslikena. Ebaseaduslik staatus kujundab ka sotsiaalset normi – narkootikumide proovimine ei ole lahe ega lubatud.
Kolmas müüt: Eestis on uimastite tarvitamine kuritegu. Tegelikult on meil juba 2002. aastast narkootikumide isiklikuks tarbeks omamine ja tarvitamine dekriminaliseeritud – see on endiselt ebaseaduslik, aga mitte kuritegu, vaid väärtegu. Nii on see ka mitmes teises Euroopa riigis, näiteks Portugalis, Tšehhis ja Hollandis. Nii kulutatakse enamik kriminaalasutuste ressursist uimastite levitajatele, sest tarvitajaid tuleks mõjutada eelkõige ravi ja rehabilitatsiooni abil.
Neljas väärarusaam on väide, et raskete narkokuritegude rangel karistamisel pole mõtet. Narkokaubitsemine on tihti tihedalt läbi põimunud organiseeritud kuritegevusega, sest seal liigub raha. Raskeid narkokuritegusid panevad sageli toime korduvkurjategijad, kellele kuritegelik kalduvus on eluviisiks. Ranged karistused suurtele narkoärikatele ja nende kriminaaltulu konfiskeerimine on selge signaal, et Eestis ei sallita narkoäri. Enamikus Euroopa riikidest ollakse uimastite levitamise suhtes ranged, Eestis ja veel üheksas Euroopa riigis on karistuste ülempiiriks eluaegne vangistus. See annab kohtutele kõik võimalused eraldada ühiskonnast pikaks ajaks need, kes külvavad paljudele sõltuvust, enneaegset surma ning saavad sellest isiklikku kasu. Kriminaalpolitseinike sõnul eelistavad narkoärikad Eestis mitte vahele jääda.
Viies müüt: uimastisõltlast ei tule ravida. Tegelikult on teada, et sõltuvus on aju krooniline haigus, mille ravi tõepoolest on keeruline, ja palju targem on uimastisõltuvust ennetada. Uimastite (ka alkoholi) tarvitamine teismeeas takistab veel välja arenemata aju lõplikku kujunemist ning suurendab oluliselt tõenäosust sattuda tulevikus sõltuvusse. Sõltuvusse sattumise korral aitab haigusest vabaneda aga uimastitarvitamisest loobumine ja ravi, mitte karistus. Vanglates pakutakse täna narkomaanidest vangidele küll kompleksseid tugi- ja raviteenuseid, kuid probleemid algavad siis, kui vanglas sõltuvusest vabanevad vangid vabadusse tagasi lähevad ja tugistruktuurid kaovad.
Kuidas edasi? Uimastite levitamise tõkestamiseks oleme paari aastaga märgatavalt tugevdanud politseid, suurendanud kordades kriminaaltulu konfiskeerimise võimekust ja eraldanud raha tehniliste vahendite soetamiseks ning tippekspertide kaasamiseks. Kuid peamine arenguhüpe saab tulla ikkagi ennetusest ja ravist, seega on võti eelkõige sotsiaalministeeriumi, aga ka haridusministeeriumi käes. Valitsuse juurde loodud uimastiennetuse komisjoni ülesanne ongi siduda kokku erinevad jõud just uimastiennetuse paremaks elluviimiseks. Selleks on koostatud nii uimastitarvitamise vähendamise uus programm kui ka toetatakse siseministeeriumi eelarvest uimastiennetuse projekte, mis on suunatud alaealistele ja ka lapsevanematele. Loodetavasti aitavad need pingutused üheskoos selliste narkomüütide levikut vähendada.
Loo autor on Eesti Vabariigi siseminister
