Võibolla pole Eesti ühiskond naispeaministri jaoks küps? Ükski erakond ei julge naist sellele kohale kandidaadikski pakkuda, sest mine tea, võibolla mõjutab see negatiivselt mõne matšovalija otsuseid. Homoabieludele ütlevad ju kõik erakonnad ametlikult kindla „ei", kuigi omasooiharaid on igas erakonnas. Nagu ka memmepoegi, kes, vähemalt teoorias, võiksid toetada naispeaministri kandidatuuri. 21. sajandil on patriarhaalsuse mõiste piisavalt demokratiseerunud, et naise ameti poolest kõrgemale upitamine ei tähenda enam oma mõistuse ega mehelikkuse mahategemist. Seda näitab fakt, et ministriteks ja suurfirmade juhtideks on Eestis naisi juba ammu valitud. Miks siis pole ükski naine siiamaani Eesti peaministriks pürginud? Võibolla on Eesti naine oma tarkuses ja tubliduses ka piisavalt alalhoidlik, et mitte end nii kõrgele esirinda toppida? Las mehed uhkeldavad oma kallites ülikondades, naised tegutsevad vaiksemalt, ent kindlamalt...

Tegelikult sobiks naine just oma loomupäraste tegutsemisviiside tõttu peaministritoolile paremini kui mees. Naised on üldjuhul järjekindlamad ja rohkem südamega asja juures, kui midagi endale pähe võtnud on - mõelge näiteks innukusele ja kavalusele, millega 13aastane tüdruk endale mingit hilpu nurub! Naistel on ka parem huumorisoon. Näiteks muigab iga intelligentne naine kaasa blondiinianekdootidele, ent homonaljade peale naeravad vaid vähesed heteromehed.

Eelistamata ühtegi parteid või erakonda (minu arust on Eestis võimalik rääkida vaid sõpruskondadest, mitte aga poliitiliste platvormide erisusest), leian, et hetkel pole kahjuks ühtki tõsiseltvõetavat naispoliitikut,kes kuidagi peaministritoolile sobiks. Ene Ergma sobib hästi riigikogu juhiks, aga peaministriks olemiseks tundub tal edevusest puudu jäävat. Kadri Simson on silma (kõrva) jäänud erakordse oskuse poolest rääkida ühest ja samast asjast vähemalt kolmel erinevalviisil, ilma et mõte kuidagi areneks. See aga ei ole omadus, mida mõtlev inimene peaministrilt ootaks. Evelyn Sepp on ilmselgelt ületöötanud ja Keit Pentus näeb pärast juuksevärvi vahetust lihtsalt kurb ja väsinud välja. Kristiina Ojuland sobiks pigem presidendikskui peaministriks, sest Eesti esindajaks sobib ta hästi.

Meil on küll kauneid naisi, keda marionetina mõnele soojemale kohale lükata ning kes tõenäoliselt väga kuulekalt ja suuremate sekeldusteta oma ametiga hakkama saavad, ent need kohad jäävad tublisti peaministritoolist allapoole. Ja õigusega: lihtsalt säravast loomust jääb mõne ameti puhul väheseks. Iroonilisel kombel pole meeste puhul keskpärane vaimuand marionetiks saamisel takistuseks olnud. Ehk tuleks siinkohal näha hoopis austust naiste vastu - kui inimene teeb tööd, mille jaoks tema võimed ilmselgelt napiks jäävad, on oodata läbipõlemist.

Ma ei näe põhjust, miks ei võiks Eestis ülejärgmiste valimiste järel saada peaministritoolile naine. Kui pole tegemist marionetiga, siis võiks see ikka päris huvitav tegelane olla.

Et end Eesti ühiskonnas kehtestada, peaks meie tulevane naispeaminister olema üks üsna vastik bitš, samas peaks tal aga olema väga hea abikaasa - nii ei hakkaks tema sisim kibestumus riigijuhtimist segama. Ta võiks olla väga efektne ja võimas naine, samas naiselik - nagu näiteks Angela Merkel. Või siis peaks olema see naine huvitava elu, vaadete ja põhimõtetega, nagu Islandi peaminister Jóhanna Sigurðardóttir, kes endise stjuardessi ja ametühingutegelasena on lisaks naispeaministriks olemisele ka maailma esimene varjamatult homoseksuaalne peaminister. Või siis kaunis ja efektne nagu Benazir Bhutto - saabuks pagulusest, teeks puhta töö... Mine tea, ehk viitsiks mõni meie edukatest modellidest koju tagasi tulla, endale kõva meeskonna koguda ja Eesti poliitikaga tegelema hakata? Endiste modellide puhul ei peaks ka kartma, et tulevasel peaministril naiselikkusest puudu jääks - seda napib paraku paljudel meie praegustel naispoliitikutel. Seelik, soeng ja meik ei tee naiseks, kui sisemuses istub kuiv hirmunud bürokraat.

Minul isiklikult on täiesti ükskõik, kas tulevaseks peaministriks on mees või naine. Peaasi, et rahval oleks hea elada.

Eesti naine on läbi aegade väga tubli olnud, just tema on hoidnud perel hinge sees, kui mees sõjas, kõrtsis või merel möllas.

Meestele on omasem soov järgida karja juhti, ilmekaks näiteks on siin meeste klubid ja seltsid, mis on tunduvalt kinnisemad ja tõsisemad kui naiste omad. Korralike töömesilastena võiksid ju mehed tahta endale Kuningannat?