EE nr 53 Kuumad kaadrid
Auditooriumil on kalduvus uskuda, et see, mida talle fotol näidatakse, on tõsielu. Et ega foto ju ometi ei valeta! Siin eksperimenteeritakse mõnusalt selle arusaamaga, kõigutatakse Püha Fotodokumendi alustalasid. Dokumentaalne pildikeel ja vaataja pime usk sellesse, mida ta näeb, nihestavad täielikult asja ära. Tubli! Mulle meeldis. Ei tea, kas seda on tehtud lihtsalt kui väikest humoorikat vahepala, aga välja kukkus tõsiselt võetav asi. Nagu kunstiprojekt:)
Erik Prozes
Ei ole vaja nii väga muretseda
EE nr 53 Nagu õudusfilmis
Ei ole Aasia kuhugi kadunud, ega ka mitte Kagu-Aasia, Taimaa sealhulgas. Meil siin Pattayal käib elu edasi, nagu poleks eriti midagi juhtunud. Kui uudiseid ei vaataks/loeks, siis vist ei saaks üldse aru, et kuskil miskit erilist oleks toimunud. Noh, korjanduskarbid maavärina ohvrite toetuseks siin-seal, aga eks neid karbikesi ole siin kogu aeg. Ikka on vaja kedagi abistada või toetada. Aga rahvas on samamoodi rõõmus, muretu ja õnnelik nagu alati. Sama ka Bangkokis ja isegi seal, kust laine korraks üle käis: Phuket, Krabi jne. Pole sealt eriti keegi kuskile põgenenud. Rahvast jätkub igale poole. Ega see laine ju eriti kaugele ei jõudnudki, no vast kõige rohkem mõnesaja meetrini, kus vähe tasasem maa oli. Kõvemad ehitised jäid isegi randadel ikka püsti. Ja elu läheb edasi, ja mitte sugugi masenduses või muretsedes. Ikka rõõmsalt. Meedia armastab muidugi näidata kõige koledamaid pilte. Patongi rannast (Phuket) korjatud prahihunnik on üks meedia lemmikuid. Sealsamas kõrval aga töötavad hotellid ja baarid täistuuridel, aga see pole ju uudis enam... Muidugi on hea teada, kui siin elavate inimeste pärast muret tuntakse, aga ei maksa liiga palju ka muretseda ega pabistada. Mis oli, see oli. Igatahes, mingit vee- või toidupuudust siin küll ei ole. Ka mitte haiguste või epideemiate ohtu. Parim viis Taimaad toetada on siia tulla ja ise kõigest heast, mis siin on, osa saada.
Parimate soovidega
Tõnn Sarv, Pattaya
Mõtlemapanev
EE nr 53 Kolm päeva kodutuna Tallinna linnas
Tänan, Madis Jürgen. Sellist inimlikku tööd meie suht pealiskaudses meedias ei kohta tihti.
Teet Kallas
Väga huvitav ja mõtlemapanev lugu. Ja suur kummardus Madis Jürgenile, et ta sellise eksperimendi läbi tegi.
Kati Kask
Lohutuseks
EE nr 53 2004/2005
Tiina Kaalep ütleb, et “vaadates neitsilikult puhtaid ETVd ja Sirpi” – mis ta sellega mõtleb? Vist, et reklaamivaba? Või, ega ma ei tea ka. Kuid see selleks. Võin teda aga lohutada, mis puutub sellesse, et enamik teismelisi pole kuulnudki ajakirjast Akadeemia. Võin kinnitada, et nii on see olnud selle ajakirja ilmuma hakkamisest saati. Ja ka 20 aastat tagasi ei teadnud enamik teismelisi (ja ka nende vanemaid) midagi ajakirjast Keel ja Kirjandus (ka see muide ilmub siiani). Kui läksin 20 aastat tagasi keskkooli, ei tulnud enamikul mu klassikaaslastel pähegi võtta kätte ajalehte Sirp ja Vasar, isegi kui nad olid selle olemasolust kuulnud. Jne. Ma ei tea, kas see nüüd oli küll lohutus. Aga tegelikult olen ma kindel, et oma ilmumisest saati on suure hulga eestlasi jätnud külmaks koguni Looming, ja Varamu, ja Eesti Kirjandus. Võibolla tõesti pole inimene aegade hämarusest saati suurt paremaks muutunud. Aga ega ta halvemaks ka pole läinud.
Merike Jaansoo
