*

Kui palju oled eesti kirjandust lugenud? Kas Tammsaaret ja Lutsu või ka näiteks Mait Metsanurka, August Jakobsoni, August Mälku ja August Gailitit?

Ikka pisut rohkem kui need kaks mainitud klassikut. Kusjuures Lutsuga on lugu nii, et minu jaoks "Kevade" on kõrvalise tähendusega. Aga ma ei eita tema tähendust eesti vaimsel maastikul, seepärast olen seda käsitlenud küll. Tammsaaret aga olen põhjalikult lugenud ja armastama hakanud, järjest rohkem. Metsanurka ja Jakobsoni olen liiga vähe lugenud.

Minu põhiline probleem on, et alustasin eesti kirjanduse lugemist 23 aastat tagasi, kui olin 23 aastat vana. Selles eas on tavaline eesti lugeja juba hulga eesti kirjandust läbi lugenud, mul oli tohutu mahajäämus, mida ma ei jõua kunagi tasa teha. Siiski: Mälgult olen neli romaani lugenud, Gailitilt samuti kolm või neli, lisaks novellid. Lasen libiseda pilgu üle oma raamaturiiuli, kus leiduvad näiteks Aspe, Barker, Berg, Bornhöhe, Ehlvest, Hindrey, Hint, Hiram, Jõerüüt, Kallas (Teet), Kangro, Kaplinski, Kaugver, Kaus, Kender, Kibuvits, Kitzberg, Kivikas, Kivirähk, Kreutzwald, Kross (täielikult), Krustenid, Kruusvall, Kuusberg, Kõusaar, Kärner, Liiv, Mattheus, Meri, Mihkelson, Murutar, Mutt, Park, Peegel, Põdder, Põldmäe, Pärn, Raudsepp, Ristikivi, Saat, Saluri, Sauter, Semper, Sergo, Sirge, Smuul, Suburg, Tooming, Traat, Tuglas, Tuulikud, Unt, Vahing, Vallak, Valton, Vetemaa, Vilde, Wimberg, Vint, Õunapuu... kuni Eia Uueni välja.

Kõik need on loetud ja veel mõned muudki. Ja nendele lisaks luulet suhteliselt laialt. Muidugi ei hakka ma paljastama, keda ma ei ole lugenud, seda nuputagu arvustajad ise välja.

Milliste autoritega on sul lähedasem suhe?

Lähedasem suhe on nende enam kui kahekümne aasta jooksul tekkinud nii mõnegi kirjanikuga. Prosaistidest Berg, Kross, Luik, Tammsaare, Unt, Vilde, aga tegelikult on neid rohkemgi. Nii mõndagi teksti hakkasin lausa armastama, näiteks Kitzbergi "Libahunti" või" Gailiti "Nipernaadit". Luuletajatest vahest Juhan Viiding, jälle Luik, Paul-Eerik, Kaplinski, Soomets, Vallisoo - oh, neid on nii palju. Ühesõnaga: kui üht kirjandust kirjeldada, peab ju alati tekstidest lähtuma, peab sõnade tulva sukelduma, muidu jääb asi kahvatuks ja ebaautentseks.

Teose annotatsioonis öeldakse, et alustad suulisest rahvaluulest ja käsitled "eestikeelse tekstiproduktsiooni väljakujunemist 18.-19. sajandil". Meil on varasemad sakslastest kirjamehed jäetud nn rahvuskirjanduse ukse taha, rahvuskirjandust on alustatud Kristian Jaak Petersoni või isegi Kreutzwaldiga. Kas pead sakslaste ja eestlaste eristamist mõistlikuks?

Muidugi mitte! See tähendab eestikeelsete tekstide vaatevinklist mitte, muidu võib neid kaht rahvast eristada küll, kui tahetakse või tuntakse selleks vajadust. Aga eesti kirjanduse - eestikeelsete tekstide toodangu - vaatevinklist on selle eristamine mõttetu, kahjul ik, totter ja metoodiliselt lihtsalt vale. Kindlasti pole see minu tunnetus või arusaam, et kirjandust kirjutatakse tindi, mitte verega. Aga mulle tundub, et siiamaani ei ole sellest hästi aru saadud.

Minu huvi keskmes on eestikeelsed tekstid. Need tekstid on moodustanud eesti kirjanduse, nende põhjal, abil, kaudu on tekkinud asi, mida kutsume praegu eesti kirjanduseks. Miks peaksin siis vaatama, kust keegi, kes hakkas eesti keeles sõnu kokku seadma, on pärit? Milleks? See ei puutu üldse asjasse, minu poolest võiksid kas või ahvid nende tekstide autoriteks olla. Sageli me ju isegi täpselt ei tea, kust keegi pärit on, mis keeles hakkas ta piima nõudma või mis keeles kiruma. Või mis keeles esimesi muinasjutte kuuldi. Miks peaks geneetiline päritolu mängima mingit rolli, kui on tegemist vaimse toodanguga. See on mingi 19. sajandi rassistlik igand.

Võtame näiteks Kristian Jaagu: mind ei huvita, kas ta ema oli lätlanna, leedulanna, venelanna või veel midagi muud. Tähtis on, mida Kristian Jaak ise mõtles, tahtis, proovis, millest ta unistas jne. Päritolu on teisejärguline, kui meid huvitab vaimse kultuuri moodustumine ja areng.

Eesti luule algab rahvaluulest ja leiab teistsuguse vormi alates Reiner Brockmannist 1637, ja proosa hakkab umbes sada aastat hiljem Christian Quandtist või Anton Thor Hellest (kui muinasjutud kõrvale jätta). Mõistet "rahvuskirjandus" tuleks vältida, sest seda lihtsalt pole vaja. Aitab, kui kasutada mõistet "eesti kirjandus", muud midagi. Sest kirjanduse puhul on meil keele kujul üks väga lihtne kriteerium.

Millistest kirjanduslugudest oled kirjutamisel abi saanud? Kas mäletad meie nõukogudeaegset eufemismide süsteemi piisavalt hästi, et mõista Endel Sõgla toimetatud akadeemilist "Eesti kirjanduse ajalugu"?

Ma ei tea, kas ma mainitud "eufemismide süsteemi" olen lõpuni mõistnud - kindlasti pole mul kui väljastpoolt tulnul kõik nüansid selged -, aga üks asi peaks siiski selge olema: ega ma nii loll ka ei ole, et ma ei oskaks nõukogudeaegseid tekste korralikult lugeda ja mõista. Iga teksti peab kriitiliselt lugema, analüüsima ja tõlgendama. Vabandage väga, aga mõnikord mõeldakse Eestis, et "läänlane" ei saa asjadest aru ja et ainult "süsteemi sees elanu" mõistab kõike. Nii see siiski ei ole. Mina oskan lugeda ja mõtelda ning olen ka aja jooksul üht-teist õppinud.

Kurikuulsa Sõgla toimetatud "Akadeemiline kirjanduslugu" oli kindlasti üks põhiline abivahend ja allikas, aga selle kõrval ka kõik muud kirjanduslood: Hermann (olgu üles tunnistatud, et see on ainus teos, mida ma ei ole põhjalikumalt uurinud), Sander, Kampmaa, Ridala, Suits, Tuglas, Mägi, Jänes, Ristikivi, Oras, Nirk, Scholz ja tartlaste oma (Annus jt). Olen viimase kahekümne viie aasta jooksul jälginud, mis eesti kirjandusteaduses toimub ning oma arhiivi koostanud ja endale korraliku raamatukogu soetanud, millest oli palju abi. Aga kõige tähtsam oli siiski lihtsalt tekstide lugemine ja neil mõjuda laskmine. Nii on sündinud üldpilt, mida ma katsusin oma sõnadega väljendada.

Mis tundub sulle sinu "väljastpoolt-pilguga" kirjandusloos uut olevat, midagi sellist, mille peale pole keegi kunagi varem tulnud?

See on raske - ja hea - küsimus. Ma ei tea. Sellele küsimusele peaksid vist teised eesti kirjandusteadlased vastama. Minu teos on põhimõtteliselt kirjutatud välismaalastele, see tähendab, et ma olen väga palju ka seletanud asju, mida iga eestlane niigi teab. Siiski mäletan, et ma olen kirjutamisel mõnikord mõelnud: vaat see asi siin võiks pakkuda huvi ka eestlastele. Minu sisim lootus oli ju, et mu raamat ka eestlasi huvitaks.

Ma panin tähele, et ida ja lääne vahe on siiski väiksem, kui me siiamaani oletame. Näiteks sattusin ühe Krista Kajari luuletuse peale, mis oli ühes 60ndate almanahhis. Kajar on tänaseks üsna unustatud või kõrvaline luuletaja, aga tema tekst jäi kuidagi kõlama: "Meie / pole süüdi / oma sündimises. / Oma sajandit / meie / ei valinud. / Iseendale / meie / ei mõtelnud nime. / Kes üldse / on meid / siia palunud? / Meie pärandiks / isade ideaalid, / meie koormaks / on nende / kangelasteod" - see luuletus väljendab täpselt seda, mis oli ka 60ndate läänlaste mure või probleem. Sellised avastused tegid mulle selgeks, et maailm oli ka tol ajal väiksem, kui arvasime.

Ma avastasin ka teistes tekstides tõendeid, et eesti vaimne kultuur on vähem eksootiline, kui seda vahel arvatud (või isegi loodetud). See oli võib-olla üks avastusi: oleme kõik samalt planeedilt pärit.

Kes hakkab seda ligi 900-leheküljelist raamatut lugema?

Kõik, kes on eesti kultuurist huvitatud. Või üldse Eestist. Või üldse Euroopa kultuuri mitmekesisusest. Või äkki kõik eestlased, kes oskavad saksa keelt lugeda ja kes tahavad teada saada, mida üks hollandlane nende kohta ütleb? Või minu tudengid (üks-kaks aastas, kes õpivad eesti kirjandust Groningenis)? - Mul pole ju aimugi, olen ise ka uudishimulik.

Teose maht igatahes ei peaks inimesi ära hirmutama, sest tekst on korralikult jaotatud paragrahvideks (53 tükki), mis on omalt poolt alapealkirjadega tükeldatud sobivateks lugemispaladeks. Lisaks ulatuslik bibliograafia ning register, nii et pole vaja kogu teost läbi lugeda. Igaüks võib endale kõige huvitavama osa üles otsida, kas setu rahvaluule või Kitzbergi draamad või Contra laulud...