Sirbi peatoimetaja Kaarel Tarand kutsus üles kirjasõna valgustatud valitsemisele, sest reeglite puudumine paljunevas ja paljundatavas kirjasõnas on tema sõnutsi osutumas lausa tervistkahjustavaks müraks. Paljud sõnavõtjad kurtsid piiride puudumise või liigse lõtvuse üle, kõige pihustumise ja lahustumise üle, sealjuures tunnistati ohustatud või olematuks ühine väärtusmaailm. Olevat tungiv vajadus kehtestada sõnavabaduse piirid elus, meedias, kirjanduses.

Päev varem osalesin Ajakirjanike Liidu koolitusseminaril, kus kultuuriminister Raivo Palmaru, sedakorda küll meediaspetsialisti rollis, väitis risti vastupidist, et eesti ajakirjandus on jäänud demokraatia arengus poolele teele, et meie ühiskonna avaliku suhtlemise üleminek minevikust tänapäeva on jäänud poolikuks, teavitamise usaldusväärsuse üle domineerivat ideoloogilised ja erakondlikud eelistused, meedia olevat raskelt kallutatud, s.t kellegi poolt normeeritud, valvatud ja mõjutatud, kopeerides justkui üheparteilise ajakirjanduse maneere uutes oludes. Meediat tulevat rohkem demokratiseerida, ajakirjanikke paremini koolitada, sihiks meedia suurem autonoomia. Ühesõnaga - liiga palju normeeritust, vähe või üldse mitte tõelist vabadust.

Kes on siis nüüd adekvaatne? Kas siin räägitakse ikka üldse samast riigist? Sest valitsusringkonnist on tulnud ju ridamisi jällegi vastupidiseid, Paabeli rahva mõtteviisiga sarnaseid signaale: küll tahtis üks õigusminister normeerida kuritegevust (kaotades seetõttu oma ametiposti), küll tahtis teine panna seaduspäitseid pähe internetikommentaaridele (tema lintšiti mõistagi sealsamas kommentaatorite tapalaval). Mõned lehed (näiteks Eesti Ekspress) on juba kehtestanud kommentaaridele eeltsensuuri, kultuurileht Sirp aga on loobunud üldse kommenteerimisvõimaluse andmisest: üks arvamisvabadus on sellega meilt juba võetud.

Olukord tundub revolutsiooniline: ühed ei saa ja teised ei või. Vabadus on teadagi vastutus, aga see on väga raske ja valus asi. See nõuab eneseregulatsiooni, ühisväärtusi, ausust ja armastust: jah, vabaduse armastust.

Mäletame ju küll, kui poes oli müüa ainult "Erilisi makarone", kuivanud saia ja hiirelõkse. Kohvioad (ja kogu muu ilm) oli defitsiit. Nüüd on meil iga päev võimalus valida kuuekümne kohvisordi ja saja teesordi vahel, aga mida teeb enamik meist ikka edasi: paljud ostavad ikka päevast päeva poest üht ja sedasama tuttavat sorti leiba, kohvi, jogurtit. Uuringud näitavad, et vaatamata valikuvõimaluste plahvatuslikule paljunemisele on meie tarbimiskäitumine enamasti ikka väga konservatiivne ja traditsiooniline.

Sama sünnib vaimuvallas. Raamatupoe riiulid on lookas maailma mõttevarast, uutest ja vanadest ideedest ja ilukirjandusest. Aga kus on lugeja? Autori surma asemel kardetakse nüüd lugeja surma. Loetakse üha vähem, üha valikulisemalt, kui üldse loetakse. Heal juhul haaratakse jõuluaegu veel vana tuntud klassikat.

Isegi kirjamees Andrei Hvostov, mitme raamatu autor, tunnistas Paabeli foorumi ees avalikult, et loeb veel ainult ajalehti.

Miks v& ;aum l;lditakse uusi valikuid? Sest nii on turvalisem, nii on mugavam, nii oleme harjunud. On väga pingutav seista iga päev, iga hetk uue mustmiljoni valikute ees. Üha enam avanev maailm muudab meid üha ebakindlamaks, ümberringi on nii palju tundmatuid tegureid, miski peab ju ometi püsima, meid siin ja täna kinnistama, toetama, aitama.

Ja siis kõik need ümberringi sihisevad-suhisevad igasugu eriarvamused: kõikjal vaidlused, väitlused, tülid ja konfliktid. Nii tööl, riigikogus, ajalehes, raadios kui teleuudistes. Kõik see on valus ja väsitav. Tahaks rahu, tahaks selgust, tahaks, et oleks lõpuks ometi üks kord ja üks norm. Üks piir. Üks isake, kes otsustab. Üks leht, mida kõik loevad ja austavad ega vaidle vastu.

Rein Veidemann igatses juba viisteist aastat tagasi, et Eestis saabuks taas aeg, kus kogu rahvas loeks koos ühtsama raamatut ja hingaks-õhkaks samas rahvusromantilises rütmis, nagu see oli ärkamisajal ja laulva "okupatsiooni" aegu. Nüüd, Paabeli kirjandusfoorumil kuulutas tema noor kolleeg Berk Vaher, kes justkui pealtnäha küll polemiseeris vanema professoriga, ometi ise sisuliselt sama põhisõnumit: peatada kirjanduse marginaliseerumine! Anarhistid vägivalda kasutama, hüüdis ta. Vaherile sekundeeris teine noor luuletaja, uhke punksoenguga Indrek Mesikepp: "Minnalaskmine ei tohiks kujuneda normiks!" ja rääkis reeglitest, mida ta toimetajana autoritele seaks. Mõtlesin teda kuulates: ennevanasti kõiksugu pungid ja teised noored vihased mehed ikka lõhkusid norme, mitte ei kehtestanud neid?

Tajun ohtu. Tunnen, otsekui pigistaks keegi mu hiljuti vabanenud aju ümber jälle pihte kokku. Vabaduse piirid tõusku ikka igaühe enda seest, mitte kellegi teise poolt väljast. Ei, enam mitte.

Südatalvine pilvelaam surub Eesti nii madalaks, ümberringi on kõik nii hall, pime, sompus ja lohutu. Tahaksin kõige selle keskel hüüda: "Varja vabadust, põgene, vaba laps!"