Lugu ilmus täismahus, kedagi kohtusse ei kaevatud. Aga see oli ka viimane kord, kui Viljaga rääkisin. Ta ei tundunudki enam nii nunnu. Nii siiras. Nii üksi. Sain aru, et tema jaoks on poliitika alibi: kes on poliitikas, sellele on kõik lubatud. Ka ähvardada kohtuga seda, kes on tema öeldud sõnad ausalt kirja pannud.

Kui Vilja astus välja oma abielust, ma enam ei imestanud. Olin näinud tema tegelikku, avalikkuse eest aastaid varjatud poolt. Erakondlik alibi ei pidanud vett. Oli vaja uut.

Ei imestanud ka siis, kui Vilja astus oma “põlisvaenlase” ridadesse, Reformierakonda.

Kui Vilja Savisaar ei loobunud lahutatud abikaasa nimest, ei imestanud enam keegi, sest Savisaare nimi töötab – ole sa kus parteis tahad. Kui aga lugesin katkendit sel kolmapäeval ilmuvast Tiit Pruuli ja ­Kalle Muuli kirjutatud elulooraamatust “VILJA teine elu”, tundsin tülgastust. Vilja Savisaar-Toomast räägib selles oma lapse isast vastikuid, ainult neile teada olevaid ­eraelulisi asju. Ta räägib Erika Salumäe ja Edgari suhtest. Mille nimel? Et saada taas poliitilist alibit. Sest kui sa oled Edgar Savisaare vastu, siis on jälle turvaline olla. Vähemalt mingit aega. Momendil Reformierakonnas.

Ja et see raamat just enne valimisi ilmub, ei imesta ma samuti. Eesti elu kulgeb stsenaariumi järgi.

Ja mitte ainult selle raamatu kujul.

Ülehomme esietendub muusikal “Savisaar”. Ojasoo-Semper on võtnud lahata elava inimese, Eesti suurima erakonna juhi ja pealinna linnapea Edgar Savisaare. Kõige levinum klišee kunstis – võim ja tema käskija. Mäletan juba pioneerieast, kuidas täiskasvanud sünnipäevadel parodeerisid Brežnevit. Kõik tegelesid poliitikaga, intriig tekkis ainuüksi faktist, et inimene on elus ja tal on võim. Sõidame üle! Teeme pulli. Anname molli. Nõukaajal andis see pullitegijatele alibi, et tegelikult nad mõtlevad teisiti, võimu peabki mõnitama. Tänases Eestis on kõik täpselt samamoodi. Õige mees on see, kes ütleb, et Savisaar on tropp. See töötab. On popp. Äge! Maaslamajaid (mida Savisaar oma tervise ja korruptantidest kolleegide tõttu ju on) peabki lööma! Sest teadagi, see, kes Savisaarest meeldejäävamal moel halvasti ütleb, on võitja. Kaks sajandit tagasi võtsid prantslased Marie Antoinette’il pea maha, huvitumata, kas ta tegelikult ka milleski süüdi on. Tänapäeval võetakse päid maha teiste meetoditega, teatrietenduste ja raamatute abil. Mahavõetud pea töötab igal juhul – iial ei või teada, kus saab selle kasumiga konverteerida, ükskõik mille vastu.

Valimistel on tähtis võita. Väärikuse tõmbame võlla. Ja Vilja Savisaar-Toomast ei kaeba kedagi kohtusse, kes tema sõnade järgi tõde kirjutab. Käes on konverteerimise aeg. Peaasi, et peavool ujuja kaasa võtaks.