17.05.2007, 00:00
Kõige vägivaldsemad eesti kirjanikud
Veiko Märka reastab kümme agressiivsemat ja kardetumat kodumaist sulejõmmi.
Eesti vägivaldseimate kirjanike rittaasetamisel
üritasin esialgu lähtuda kolmest kriteeriumist: vaimne vägivald,
füüsiline vägivald ning vägivald loomingus. Õnneks
osutus konkurents juba kahe esimese tunnuse alusel nii tugevaks, et kolmandat
kui kõige subjektiivsemat eriti arvestama ei pidanudki. Edetabeli
koostamisel kasutasin seda üksnes “maitseainena”.
1. Kivisildnik
Erinevalt näiteks Runnelist, kelle vägivald avaldub rohujuure tasemel, võitleb Kivisildnik – ehkki samuti vaid vaimselt – globaalsete jõududega. Näiteks pankurite, pappide ja kultuurifunktsionääridega. Ja ka laiade rahvahulkade rumalusega. Erilise kirega sõdib Kivisildnik oma kolleegide heaolu eest, viimased võtavad seda kui enesestmõistetavat nähtust ega liiguta ise lillegi.
Kes mõõga tõstab, peaks mõõga läbi ka langema. Pole ime, et isegi nii rahumeelne kirjamees nagu Jüri Ehlvest üritas Kivisildnikku kolm korda tappa.
Kivisildnik: “Esimene kord pussnoaga Tähe ja Õnne tänava nurgal, kusagil kaheksakümnendate keskel, meelekindlusest jäi puudu. Teist korda paljaste kätega Toomemäel tähetorni juures mõned aastad hiljem, üritus lõppes täieliku fiaskoga, ettevalmistus ei olnud piisav. Kolmandat korda üritas ta mind tappa üleannusega, naeruväärne üritus, keemia mind ei võta.”
Nõnda rahmeldab Sven edasi ja venitab edumaad Alle ja järgmiste ees üha pikemaks.
2. August Alle
Elo Tuglas kirjutab “Elukirjas” oma esimesest kohtumisest Allega: “Väga pehmed käed, nii et kuidagi ei oletanud, et nende omanik võib olla suur löömamees.” Edasi: “Ta räuskas ja kakles veendunult – paraku küll tihti teiste veendumusi kaitstes.”
Alle on kirjutanud ühe vägivaldseima (s.t konstrueerituima) ja alatuima paskvilli Eesti kirjanduses: “Jaanalinnu sulgedega”. Ja kui siis solvatud Aino Kallase poeg temalt kohvikus selgitust nõudis, peksis Alle oma ajalehekepi tema seljas puruks ning viskas tükid vastu nägu, nõnda et noorhärra prillid purunesid.
Oma viimasel elupäeval karjus ta kolleegile: “Ega te enne inimese haigust usu, kui see tuleb, pea kaenla all!”
Alle pattude register on igati väärt esikohta ja ainus põhjus teda sellest ilma jätta on asjaolu, et ta on surnud.
3. Uno Laht
Lahe kuulumine hävituspataljoni ja hiljem NKVD operatiivtöötajaks olemine (s.t haarangutel käimine) on üldteada. NKVDs ei pruukinud ta vägivalda tarvitada, ent seal mitte piisavalt väljendust leidnud vägivallakihk leidis rakendust hiljem, kui ta oma skandaalide ja kohtuprotsessidega ajas lainetama sula- ja stagnaaegse Eesti kirjanduse konnatiigi. Skandaalide tipp oli Lahe esinemine ENSV kirjanike kongressil 1986, mida refereerides kasutas Sirp ja Vasar sõnu “kaikakriitika” ja “Uno Laht oli musta veega üle valanud kogu kirjanikeorganisatsiooni, seega kõik oma kolleegid, ja seejärel järjekordselt (mitmendat korda küll?) lubanud Kirjanike Liidust välja astuda.” Selle jutu peale kaebas Laht ajalehe kohtusse, mis on kindasti vaimse vägivalla avaldus.
Vladislav Koržetsi lugu “Uno Lahe tume profiil” (Pikker 24/1989) avab veidi selle väljaastumise telgitaguseid. Muuhulgas ütles Laht: “Loomingut võib ergutada ka vihkamine.”
1985. aastal leidis Laht, et uus poliitharidusmaja on kole ning ristis selle mõnitavalt “Püha Vaino Katedraaliks”. Mis oli omal ajal umbes sama suur julgustükk kui praegu v&aum l;ita, et Peeter Rebane ei ole vandaal.
4. Egon Rannet
Rannetit peeti Nõukogude Eesti kõige rikkamaks ning kõige skandaalsemaks kirjanikuks. Muidugi, Rannet oli miilits. Kuid see pole argument vägivallatsemiseks.
Ranneti vägitegudest pereringis on kirjutanud põhjalikult Peeter Sauter (Eesti Ekspress 46/1996): saame teada, et despootlik ja armukade mees nõudis gangreenihaigena, et abikaasa temaga koos enesetapu teeks. Et neljaklassilise haridusega kirjanik oli umbusaldav ja kurja loomuga.
“Egon Rannet kirjutas tori hobuse teadusliku aretaja Mihkel Ilmjärve kohta mõnitava jutustuse “Seltsimehed Torist” ja kes Rannetile julges vastu vaielda, see tembeldati kohe rahvavaenlaseks. Ilmjärv vallandati ning suri alanduses.” (Mark Soosaar, Pärnu Postimees).
Niisiis ulatus Ranneti vägivald isegi koduloomadeni.
5. Lembit Kurvits
Kui paljusid kirjanikke muudab vägivaldseks alkohol või iseloom, siis luuletaja Lembit Kurvitsa liikumapanevaks jõuks on rahapuudus. Rikas Kurvits on märksa joviaalsem tegelane kui vaene.
Kui Tartu NAK 1997. aastal taasmoodustati, oli selle esimene ühiskondlik-poliitiline akt armuandmispalve kirjutamine president Lennart Merile, et vabastataks vanglast Kurvits, kelle loomingut ühe teatmeteose järgi iseloomustavad “rasked hingemaastikud” ja kes sedakorda oli oma äial jalaluu tooliga puruks visanud. Presidendikantselei viisakas vastuses nenditi, et armuandmispalve saab esitada ainult süüalune ise. Sinna see asi jäigi ning Kurvitsa piinad piirdusid seekord eeluurimisvangistusega.
Ilmselt jällegi raskete hingemaastike ajendil üritas Kurvits kolm aastat hiljem laiali ajada Türi linnavolikogu istungit. Türi meeldib Kurvitsale väga. Kord läks ta linna raamatukokku, pani letile kõhuka portfelli, ütles “Bin Laden” ja läks minema.
Pommirühm ei viivitanud.
6. Leo Kunnas
Kunnase “Sõdurjumala teener” on üks vägivaldsemaid raamatuid eesti kirjanduses – lausa füüsilise vägivalla entsüklopeedia. Kaitsejõudude peastaabi operatiivosakonna ülemana on aga just tema tabelisse pääsemisel kõige rohkem kaalu kirjanduslikul tegevusel.
Võib muidugi väita, et nii Kunnase kirjanduslik kangelane kui ta ise on rakendunud õilsa eesmärgi teenistusse – kaitsta oma isamaad ja lääne tsivilisatsiooni. Samas on vägivald headuse teenistuses eriti võigas nähtus – umbes nagu soolaheeringa toppimine maasikamoosi.
Kunnase kuulsaim lause kõlab: “Kui me ei taha oma armees teenida, siis me teenime kellegi teise armees.” Kõlab nagu: “Kui me ei taha süüa oma vorstivõileiba, siis me peame sööma kellegi teise vorstivõileiba.”
7. Herman Sergo
Üsna vägivaldses üllitises “Eesti Nõukogude Kirjanike Liit – 1981. aasta seisuga, olulist” märgib Kivisildnik Sergo kohta, et tegu on ainsa kirjanike liidu liikmega, kes on võimeline tapma. Miks?
Kivisildnik: “Herman Sergo on kirjutanud minu lemmikterroristikäsiraamatu “Vihavald”. Sellest romaanist sain ma püssirohu retsepti, mille järel kujunes minust veendunud püromaan ja pommimeister. Tartus vana bettoni ühikas neljandal korrusel on vähe tubasid, mida ma pole mõnega oma leidlikest lõhkeseadeldistest õnnistanud. Olen veendunud, et isik, kes on mu esimene õpetaja, ei saanud ise ka kogemusteta olla.”
Rohkem folkloori tasemel räägitakse sedagi, et kord mere peal visanud Sergo kellegi üle parda.
8. Minni Nurme
Eesti naiskirjanike vägitegudest annab rikkaliku ülevaate Elo Tuglase “Elukiri”, näiteks tituleerib ta leheküljel 11 Muia Veetamme rongaemaks, kes laseb oma gripihaigel tütrel üksi hinge vaakuda, sulgedes end koos pojaga teise tuppa.
Märksa rohkem huvi pakub siiski Minni Nurme vägivald oma abikaasa Aadu Hindi suhtes. Kuidas Minni nutvate laste ees isa pilte põletab. Kuidas õpetab tütart koolis rääkima, et isa peksab iga päev ema, ja lubab selle eest rohkem taskuraha anda. Kuidas Aadu vennal Johannesel näo katki kriibib, juukseid rebib, mütsi ning palitu lõhki kisub. Kuidas ta paneb seisma lahutusprotsessi, väites, et Hint on hull.
Nurme kirgas tegevuskunst elustab edetabeli muidu nii ühetaolist meesterivi.
9. Hando Runnel
Kui Runneli kurjad pruunid silmad ja hirmuäratav must juukselakk Tartu Kirjanduse Maja hämarates ruumides kummitavad, pole kellelgi vähimatki himu sinna oma nina toppida.
Andrus Kivirähki “Ivan Orava mälestustes” võtab 1940. aastal Balti jaama saabunud Ždanov võileiva pealt kilu, peksab seda püksirihmaga ja kiitleb: “Vägivald on tore asi!” Runneli jaoks ongi kirjandus võileib ja kirjanikud kilud. Praktikas tõestab seda kõige paremini tema keeld kõikvõimalikes antoloogiates oma teoseid avaldada.
Ilmselgelt on Hando kibestumuse üks põhjuseid tema vildakas arusaam, et kirjanik peab olema soliidne, väärikas, lugupeetud ja erudeeritud. Paraku on juba biitnike ajast levinud teistsugune tüüp: võidunud kampsunis, alkoholi- ja uimastialdis, juhuslike seksuaalsuhetega – midagi taolist nagu Valev filmis “Jan Uuspõld läheb Tartusse”.
Tagasihoidlik edetabelikoht on tingitud sellest, et kaks vägivallatüüpi kolmest Runnelil puuduvad. Pole kuulda olnud, et ta Ilmamaa töötajaid ilmaasjata vemmeldaks. Ning pole tema loominguski vähimalgi määral põhjendamatut vägivalda.
Pigem vastupidi: “Oh oleksin ma tüdrukuke, / kel patsid peas ja kaenlas pupe, / oh oleksin ma tüdrukuke, / ma kana kallalt ajaks kuke!”
10. Mart Kivastik
Kivastikku ei saa välja jätta. Liiga palju ringleb legende sellest, kuidas ja kellele ta järjekordsel Tartu kirjanike ühisel bussisõidul Tallinna molli andis. Arvestades, et kultuurile eraldatavad summad pidevalt kasvavad, võib Kirjanike Liit edaspidi Kivastikule eraldi transpordi üürida ja mure on murtud.
Väidetavalt muutub vägivaldseks üksnes purjuspäi. Ei löö naisi ega endast oluliselt nõrgemaid meeskirjanikke. Ta ei tee Varblaselegi liiga.
Huvitav, mille pärast Kivastik nüüd minu peale rohkem vihastab: edetabelisse panemise või viimase koha pärast?
1. Kivisildnik
Erinevalt näiteks Runnelist, kelle vägivald avaldub rohujuure tasemel, võitleb Kivisildnik – ehkki samuti vaid vaimselt – globaalsete jõududega. Näiteks pankurite, pappide ja kultuurifunktsionääridega. Ja ka laiade rahvahulkade rumalusega. Erilise kirega sõdib Kivisildnik oma kolleegide heaolu eest, viimased võtavad seda kui enesestmõistetavat nähtust ega liiguta ise lillegi.
Kes mõõga tõstab, peaks mõõga läbi ka langema. Pole ime, et isegi nii rahumeelne kirjamees nagu Jüri Ehlvest üritas Kivisildnikku kolm korda tappa.
Kivisildnik: “Esimene kord pussnoaga Tähe ja Õnne tänava nurgal, kusagil kaheksakümnendate keskel, meelekindlusest jäi puudu. Teist korda paljaste kätega Toomemäel tähetorni juures mõned aastad hiljem, üritus lõppes täieliku fiaskoga, ettevalmistus ei olnud piisav. Kolmandat korda üritas ta mind tappa üleannusega, naeruväärne üritus, keemia mind ei võta.”
Nõnda rahmeldab Sven edasi ja venitab edumaad Alle ja järgmiste ees üha pikemaks.
2. August Alle
Elo Tuglas kirjutab “Elukirjas” oma esimesest kohtumisest Allega: “Väga pehmed käed, nii et kuidagi ei oletanud, et nende omanik võib olla suur löömamees.” Edasi: “Ta räuskas ja kakles veendunult – paraku küll tihti teiste veendumusi kaitstes.”
Alle on kirjutanud ühe vägivaldseima (s.t konstrueerituima) ja alatuima paskvilli Eesti kirjanduses: “Jaanalinnu sulgedega”. Ja kui siis solvatud Aino Kallase poeg temalt kohvikus selgitust nõudis, peksis Alle oma ajalehekepi tema seljas puruks ning viskas tükid vastu nägu, nõnda et noorhärra prillid purunesid.
Oma viimasel elupäeval karjus ta kolleegile: “Ega te enne inimese haigust usu, kui see tuleb, pea kaenla all!”
Alle pattude register on igati väärt esikohta ja ainus põhjus teda sellest ilma jätta on asjaolu, et ta on surnud.
3. Uno Laht
Lahe kuulumine hävituspataljoni ja hiljem NKVD operatiivtöötajaks olemine (s.t haarangutel käimine) on üldteada. NKVDs ei pruukinud ta vägivalda tarvitada, ent seal mitte piisavalt väljendust leidnud vägivallakihk leidis rakendust hiljem, kui ta oma skandaalide ja kohtuprotsessidega ajas lainetama sula- ja stagnaaegse Eesti kirjanduse konnatiigi. Skandaalide tipp oli Lahe esinemine ENSV kirjanike kongressil 1986, mida refereerides kasutas Sirp ja Vasar sõnu “kaikakriitika” ja “Uno Laht oli musta veega üle valanud kogu kirjanikeorganisatsiooni, seega kõik oma kolleegid, ja seejärel järjekordselt (mitmendat korda küll?) lubanud Kirjanike Liidust välja astuda.” Selle jutu peale kaebas Laht ajalehe kohtusse, mis on kindasti vaimse vägivalla avaldus.
Vladislav Koržetsi lugu “Uno Lahe tume profiil” (Pikker 24/1989) avab veidi selle väljaastumise telgitaguseid. Muuhulgas ütles Laht: “Loomingut võib ergutada ka vihkamine.”
1985. aastal leidis Laht, et uus poliitharidusmaja on kole ning ristis selle mõnitavalt “Püha Vaino Katedraaliks”. Mis oli omal ajal umbes sama suur julgustükk kui praegu v&aum l;ita, et Peeter Rebane ei ole vandaal.
4. Egon Rannet
Rannetit peeti Nõukogude Eesti kõige rikkamaks ning kõige skandaalsemaks kirjanikuks. Muidugi, Rannet oli miilits. Kuid see pole argument vägivallatsemiseks.
Ranneti vägitegudest pereringis on kirjutanud põhjalikult Peeter Sauter (Eesti Ekspress 46/1996): saame teada, et despootlik ja armukade mees nõudis gangreenihaigena, et abikaasa temaga koos enesetapu teeks. Et neljaklassilise haridusega kirjanik oli umbusaldav ja kurja loomuga.
“Egon Rannet kirjutas tori hobuse teadusliku aretaja Mihkel Ilmjärve kohta mõnitava jutustuse “Seltsimehed Torist” ja kes Rannetile julges vastu vaielda, see tembeldati kohe rahvavaenlaseks. Ilmjärv vallandati ning suri alanduses.” (Mark Soosaar, Pärnu Postimees).
Niisiis ulatus Ranneti vägivald isegi koduloomadeni.
5. Lembit Kurvits
Kui paljusid kirjanikke muudab vägivaldseks alkohol või iseloom, siis luuletaja Lembit Kurvitsa liikumapanevaks jõuks on rahapuudus. Rikas Kurvits on märksa joviaalsem tegelane kui vaene.
Kui Tartu NAK 1997. aastal taasmoodustati, oli selle esimene ühiskondlik-poliitiline akt armuandmispalve kirjutamine president Lennart Merile, et vabastataks vanglast Kurvits, kelle loomingut ühe teatmeteose järgi iseloomustavad “rasked hingemaastikud” ja kes sedakorda oli oma äial jalaluu tooliga puruks visanud. Presidendikantselei viisakas vastuses nenditi, et armuandmispalve saab esitada ainult süüalune ise. Sinna see asi jäigi ning Kurvitsa piinad piirdusid seekord eeluurimisvangistusega.
Ilmselt jällegi raskete hingemaastike ajendil üritas Kurvits kolm aastat hiljem laiali ajada Türi linnavolikogu istungit. Türi meeldib Kurvitsale väga. Kord läks ta linna raamatukokku, pani letile kõhuka portfelli, ütles “Bin Laden” ja läks minema.
Pommirühm ei viivitanud.
6. Leo Kunnas
Kunnase “Sõdurjumala teener” on üks vägivaldsemaid raamatuid eesti kirjanduses – lausa füüsilise vägivalla entsüklopeedia. Kaitsejõudude peastaabi operatiivosakonna ülemana on aga just tema tabelisse pääsemisel kõige rohkem kaalu kirjanduslikul tegevusel.
Võib muidugi väita, et nii Kunnase kirjanduslik kangelane kui ta ise on rakendunud õilsa eesmärgi teenistusse – kaitsta oma isamaad ja lääne tsivilisatsiooni. Samas on vägivald headuse teenistuses eriti võigas nähtus – umbes nagu soolaheeringa toppimine maasikamoosi.
Kunnase kuulsaim lause kõlab: “Kui me ei taha oma armees teenida, siis me teenime kellegi teise armees.” Kõlab nagu: “Kui me ei taha süüa oma vorstivõileiba, siis me peame sööma kellegi teise vorstivõileiba.”
7. Herman Sergo
Üsna vägivaldses üllitises “Eesti Nõukogude Kirjanike Liit – 1981. aasta seisuga, olulist” märgib Kivisildnik Sergo kohta, et tegu on ainsa kirjanike liidu liikmega, kes on võimeline tapma. Miks?
Kivisildnik: “Herman Sergo on kirjutanud minu lemmikterroristikäsiraamatu “Vihavald”. Sellest romaanist sain ma püssirohu retsepti, mille järel kujunes minust veendunud püromaan ja pommimeister. Tartus vana bettoni ühikas neljandal korrusel on vähe tubasid, mida ma pole mõnega oma leidlikest lõhkeseadeldistest õnnistanud. Olen veendunud, et isik, kes on mu esimene õpetaja, ei saanud ise ka kogemusteta olla.”
Rohkem folkloori tasemel räägitakse sedagi, et kord mere peal visanud Sergo kellegi üle parda.
Eesti naiskirjanike vägitegudest annab rikkaliku ülevaate Elo Tuglase “Elukiri”, näiteks tituleerib ta leheküljel 11 Muia Veetamme rongaemaks, kes laseb oma gripihaigel tütrel üksi hinge vaakuda, sulgedes end koos pojaga teise tuppa.
Märksa rohkem huvi pakub siiski Minni Nurme vägivald oma abikaasa Aadu Hindi suhtes. Kuidas Minni nutvate laste ees isa pilte põletab. Kuidas õpetab tütart koolis rääkima, et isa peksab iga päev ema, ja lubab selle eest rohkem taskuraha anda. Kuidas Aadu vennal Johannesel näo katki kriibib, juukseid rebib, mütsi ning palitu lõhki kisub. Kuidas ta paneb seisma lahutusprotsessi, väites, et Hint on hull.
Nurme kirgas tegevuskunst elustab edetabeli muidu nii ühetaolist meesterivi.
9. Hando Runnel
Kui Runneli kurjad pruunid silmad ja hirmuäratav must juukselakk Tartu Kirjanduse Maja hämarates ruumides kummitavad, pole kellelgi vähimatki himu sinna oma nina toppida.
Andrus Kivirähki “Ivan Orava mälestustes” võtab 1940. aastal Balti jaama saabunud Ždanov võileiva pealt kilu, peksab seda püksirihmaga ja kiitleb: “Vägivald on tore asi!” Runneli jaoks ongi kirjandus võileib ja kirjanikud kilud. Praktikas tõestab seda kõige paremini tema keeld kõikvõimalikes antoloogiates oma teoseid avaldada.
Ilmselgelt on Hando kibestumuse üks põhjuseid tema vildakas arusaam, et kirjanik peab olema soliidne, väärikas, lugupeetud ja erudeeritud. Paraku on juba biitnike ajast levinud teistsugune tüüp: võidunud kampsunis, alkoholi- ja uimastialdis, juhuslike seksuaalsuhetega – midagi taolist nagu Valev filmis “Jan Uuspõld läheb Tartusse”.
Tagasihoidlik edetabelikoht on tingitud sellest, et kaks vägivallatüüpi kolmest Runnelil puuduvad. Pole kuulda olnud, et ta Ilmamaa töötajaid ilmaasjata vemmeldaks. Ning pole tema loominguski vähimalgi määral põhjendamatut vägivalda.
Pigem vastupidi: “Oh oleksin ma tüdrukuke, / kel patsid peas ja kaenlas pupe, / oh oleksin ma tüdrukuke, / ma kana kallalt ajaks kuke!”
10. Mart Kivastik
Kivastikku ei saa välja jätta. Liiga palju ringleb legende sellest, kuidas ja kellele ta järjekordsel Tartu kirjanike ühisel bussisõidul Tallinna molli andis. Arvestades, et kultuurile eraldatavad summad pidevalt kasvavad, võib Kirjanike Liit edaspidi Kivastikule eraldi transpordi üürida ja mure on murtud.
Väidetavalt muutub vägivaldseks üksnes purjuspäi. Ei löö naisi ega endast oluliselt nõrgemaid meeskirjanikke. Ta ei tee Varblaselegi liiga.
Huvitav, mille pärast Kivastik nüüd minu peale rohkem vihastab: edetabelisse panemise või viimase koha pärast?