01.03.2007, 00:00
Kõrbearmee talvesõda ei võida
Kui Eesti kaitsevägi oleks Tallinna börsil
noteeritud, siis oleksid selle aktsiad tänaseks langenud ilmselt rohkem
kui kõik väärtpaberid kolmapäeva hommikul kokku.
Põhjuseid on mitu: Eesti Ekspressi poolt möödunud nädalal paljastatud luureskandaal tõi kaasa kaitseväe luureülema ametist vabastamise (tänane Ekspress tutvustab kaitseministeeriumi järel nuhkinud sõjaväeluurajate ühe ettekande sisu). Kuid kaitseväe musta nimekirja kuuluvad veel luuremissiooni läbikukkumine Afganistanis ning kaitsejõudude paraadi ärajätmine 24. veebruaril.
Kõige mainekamat osa Eesti kaitseväest on juba pikka aega seostatud ainult võitlusega Iraagis ja Afganistanis. Oleme harjunud kuulma, et eestlased on tublid kõrbesõdurid. Sellest sündinud maine on küll positiivne, aga problemaatiline. Liialdades võiks öelda, et oleme endale saanud kõrbearmee, mille üle Rommel võiks uhkust tunda. Ajalehtedes uhkeldavad liivalaiguliste Hummerite kõrval cool’id, hambuni relvastatud ja päikeseprillidega Eesti kutid. Mingis mõttes on see väga iseloomulik tänasele Eestile – vajadus ennast maailma “suurte poiste” kõrval tõestada on nii suur, et see varjutab kodused vajadused. Varjutab isegi kohaliku kliima eripära – talvise külma ja pakase.
Kaitsejõudude paraadi ärajätmine valmistas paljudele pettumuse. Värske linnalegend räägib, et paraadi puhul said samuti otsustavaks kõrbevõitluse jaoks varutud vormid, mis koosnevat pealisjakist ja fliisist. Kuid pealisjakk osutunud Eestimaa talve jaoks siiski liiga külmaks. Liiga külmad kohaliku kliima jaoks olevat ka saapad. Kõrbesse sobivad, aga Eesti talve ei sobi. Siis kaalutud soojade kummikute kasutamist paraadil. Kummikutesse saab sisse toppida sooje sokke. Kummikutes marssivad mehed tundunud aga planeerijate jaoks liiga inetud.
Varuvariandiks jäänud veel vildid, mida pidi kaitseväe ladudes seisma ohtralt. Ka vildid põlati ära samal moekaalutlustest lähtuval põhjusel – need ei näe head välja.
Aga kui meil on kõrbearmee, siis öeldagu otse välja, et külmaga me ei sõdi. Siis on lihtsam meil endil, lihtsam venelastel ja lihtsam ka NATO-l oma plaane teha.
Globaalne kliima soojenemine ei anna põhjust veel pakasearmeest loobuda. Sest kui 12kraadise külmaga ei saa platsil seista, siis mis saab tõelise talvepakasega metsas, kui äkki läheb relvade täristamiseks?
Mäletan, et ühel esimestest kaitseväe paraadidest käskis toonane kaitseminister Andrus Öövel paraadil osaleda kahel (rohkem neid polnudki) kaitseväe lennukil, mis aga poleks tohtinud udu tõttu õhku tõusta. Neid polnud pilvede tagant näha, aga Vabaduse väljaku kohal taevast kostev mootorimürin tõstis tuju.
Ehkki riskantne ja mõtlematu tegu, on see siiski meelde jäänud naiivsevõitu kaitsetahte ja mehemeele demonstratsioonina. Tänavuse paraadi ärajätmine jääb aga ajalukku mageda allaandmisena tavalisele Eestimaa talvele. Kõrbesõjaks oleme valmis, talvesõjaks mitte.
Põhjuseid on mitu: Eesti Ekspressi poolt möödunud nädalal paljastatud luureskandaal tõi kaasa kaitseväe luureülema ametist vabastamise (tänane Ekspress tutvustab kaitseministeeriumi järel nuhkinud sõjaväeluurajate ühe ettekande sisu). Kuid kaitseväe musta nimekirja kuuluvad veel luuremissiooni läbikukkumine Afganistanis ning kaitsejõudude paraadi ärajätmine 24. veebruaril.
Kõige mainekamat osa Eesti kaitseväest on juba pikka aega seostatud ainult võitlusega Iraagis ja Afganistanis. Oleme harjunud kuulma, et eestlased on tublid kõrbesõdurid. Sellest sündinud maine on küll positiivne, aga problemaatiline. Liialdades võiks öelda, et oleme endale saanud kõrbearmee, mille üle Rommel võiks uhkust tunda. Ajalehtedes uhkeldavad liivalaiguliste Hummerite kõrval cool’id, hambuni relvastatud ja päikeseprillidega Eesti kutid. Mingis mõttes on see väga iseloomulik tänasele Eestile – vajadus ennast maailma “suurte poiste” kõrval tõestada on nii suur, et see varjutab kodused vajadused. Varjutab isegi kohaliku kliima eripära – talvise külma ja pakase.
Kaitsejõudude paraadi ärajätmine valmistas paljudele pettumuse. Värske linnalegend räägib, et paraadi puhul said samuti otsustavaks kõrbevõitluse jaoks varutud vormid, mis koosnevat pealisjakist ja fliisist. Kuid pealisjakk osutunud Eestimaa talve jaoks siiski liiga külmaks. Liiga külmad kohaliku kliima jaoks olevat ka saapad. Kõrbesse sobivad, aga Eesti talve ei sobi. Siis kaalutud soojade kummikute kasutamist paraadil. Kummikutesse saab sisse toppida sooje sokke. Kummikutes marssivad mehed tundunud aga planeerijate jaoks liiga inetud.
Varuvariandiks jäänud veel vildid, mida pidi kaitseväe ladudes seisma ohtralt. Ka vildid põlati ära samal moekaalutlustest lähtuval põhjusel – need ei näe head välja.
Aga kui meil on kõrbearmee, siis öeldagu otse välja, et külmaga me ei sõdi. Siis on lihtsam meil endil, lihtsam venelastel ja lihtsam ka NATO-l oma plaane teha.
Globaalne kliima soojenemine ei anna põhjust veel pakasearmeest loobuda. Sest kui 12kraadise külmaga ei saa platsil seista, siis mis saab tõelise talvepakasega metsas, kui äkki läheb relvade täristamiseks?
Mäletan, et ühel esimestest kaitseväe paraadidest käskis toonane kaitseminister Andrus Öövel paraadil osaleda kahel (rohkem neid polnudki) kaitseväe lennukil, mis aga poleks tohtinud udu tõttu õhku tõusta. Neid polnud pilvede tagant näha, aga Vabaduse väljaku kohal taevast kostev mootorimürin tõstis tuju.
Ehkki riskantne ja mõtlematu tegu, on see siiski meelde jäänud naiivsevõitu kaitsetahte ja mehemeele demonstratsioonina. Tänavuse paraadi ärajätmine jääb aga ajalukku mageda allaandmisena tavalisele Eestimaa talvele. Kõrbesõjaks oleme valmis, talvesõjaks mitte.