„Koreas räägitakse sellest samuti päevad ja ööd"'
Pea iga päev loeme, kuuleme ja näeme uudiseid sõjast ning hukkunutest. Ikka on see kusagil mujal ja juhtub kellegagi keda me ei tea, ei tunne isiklikult. Enamasti on see kaugel, kilomeetrite, miilide taga.
Kahju, mõtleme ja toimetame oma tegemisi edasi.
Aga mis siis, kui õnnetus juhtub kodu lähedal ja sa näed sadu inimesi väljakannatamatus südamevalus vankuma löömas?
Virginia Tech on suur tehnikaülikool ning õigusega kohalike au ja uhkus.
Siia tullakse õppima üle maa ja üle maailma. Tragöödiast, mis siin juhtus, räägitakse täna kah, kahjuks, üle kogu maailma.
Ühtäkki oled tähelepanu keskpunktis ja selle riigi vägevad presidendiga eesotsas tulevad lohutust pakkuma.
Kõike seda on väga raske kirjutada, sest nii paljud inimesed siin on sellest arusaamatust veretööst puudutatud. Kurb on. Väga kurb.
Meenuvad fragmendid täna ülikoolis toimunud mälestustseremoonialt:
„... tõdeme sügavas leinas, et meilt on ära võetud rahu, mis koguneb õpituga..."
Paanikas vanemate sajad kõned haiglatesse. „Kas minu laps pääses eluga? Miks ta ei ole helistanud?" Ja mis sa oskadki lohutuseks öelda vanematele, kes kasvatavad lapsed üles ning saadavad nad siis ülikooli "suureks saama" arvates, et see peaks olema üks turvalisemaid kohti pärast kodu?
„Minu tütar on kah ülikoolieas," ütleb Tammy kohalikus kohvikus mulle tellimust ulatades. „Kas julgete neid sellesse kooli saata?" küsin.
„See võib juhtuda igal pool. Kahjuks on täna seis selline," vastab ta kurvalt.
„... aeg parandab lõpuks haavad, kuid me ei unusta kunagi!
Mitte ealeski..."
Kohaliku keemilise puhastuse omanik Miss Joung on mulle aastate jooksul heaks sõbraks saanud. Nagu enamus Lõuna-Koreast Ühendriikidesse immigreerunud korealasi tuli ka tema siia, et oma lastele paremat tulevikku kindlustada ja töötab selle nimel palehigis.
Kui kliente pole, istub õmblusmasina taga ja õmbleb.
Viitan kassa kõrval mängivale telekale.
„Koreas räägitakse sellest samuti päevad ja ööd, nagu siingi," ütleb Miss Joung ja lisab: „Kui ma kuulsin, et tulistaja on Lõuna-Koreast pärit, mõtlesin, taevas tule appi! Aga see noormees oli peast segi!"
- Tea, kas tema vanemad ei kahtlustanud, et nende poeg on psüühiliste häiretega?
„Korealased on oma laste suhtes ülikaitsvad. Tean seda omast käest," selgitab korealanna. „Ju nad arvasid, et ta on seltsimatu, tagasihoidlik. Neil oli kah keemilise äri. Teenisid raha, et poeg saaks hariduse. Nüüd on nad teadmata suunas kadunud.Ja korea üliõpilased on ühiselamutest välja kolinud. Tunnevad end süüdi."
Praegusel aastaajal on Miss Joung'il eriti palju õmblustööd.
Ülikooli lõpukleidid ootavad tegemist...
Virginia Tech andis üliõpilastele vabad päevad.
Jenniferi sugulased käivad samuti selles ülikoolis.
- Mida nad on sulle rääkinud?
Jenniferi vastus on lakooniline: „Ära tahavad. Kardavad. Koju tahavad."
Pärast mälestustseremooniat on ülikoolilinnak eriti vaikseks jäänud.
Pakitud seljakotid on kõnniteele tõstetud. Enamik tudengitest läheb koju. Kuni järgmise nädalani. Ja esmaspäeval tagasi, sest Virginia Tech on nende teine pere. Just nii mõtleb neist enamus.
17. aprill 2007
Blacksburg, Virginia
