Krister Kivi: Skandinaavia spetsialistid
Kui Filipiinide kunagise esimese leedi Imelda Marcose vastupandamatuks kireks olid luksuslikud kingad, siis majandusminister Juhan Partsile näib olevat omane teistsugune inimlik nõrkus: laiast maailmast „turuhinnaga“ lennundusjuhtide shoppamine.
Vaevalt oli Tero Taskila vallandatud -- sündmus, mille eel Euroopa viie kõige empaatilisema valitsusjuhi hulka kuuluv Andrus Ansip pigistas endast läbikukkunud imemehe enam kui 30 000 eurose kuupalga kohta välja laidusõnad „arusaamatu“ ja „vastuvõetamatu“ --, kui juba oli Juhan Parts leidnud Eesti riigi tiivulise kahjumisampo etteotsa uue mehe, seni Rootsis rahulikku pensionipõlve pidanud lennundusveteran Jan Palmeri. Valgepäine härra Palmer – kes, nagu lehed kirjutavad, on aidanud oma senise karjääri jooksul jäädavalt taevasse vähemalt kaks lennufirmat; Taani Cimber Sterlingu ja Rootsi Skywaysi -- hakkab Estonian Airi eesotsas saama Eesti riigilt palka 22 000 eurot kuus. Pärast Taskila küsitud summat näibki see „turuhind“ sedavõrd soodne, et Stenbocki maja aknal võis mõnel pimedal sügisööl hubiseda tänuküünla leek --, kuid küsitavaks jääb, miks Estonian Air hetkel ülepea peadirektorit vajab. Kui lennufirma on ärgitanud osasid oma stjuuardeist ja stjuardessidest jääma tööle vaid mõnesaja euro eest ning ees seisab pilootide koondamine suurel skaalal, võib 22 000 eurot maksev peadirektor tunduda sama asjakohane kui stilettod supiköögis.
Nagu juba teada, ei tulnud härra Palmer üksi. Lisaks temale sai Estonian Air hämaruse varjus nõunikeks veel kaks Skandinaavia lennundusspetsialisti, Kjell Fredheimi – kogenud vallandaja, kes lasi SASist omal ajal lahti tuhandeid ja tuhandeid töötajaid -- ning Mikael Wångdahli, kel värske pankotipraktika Skyways Express AB-st. Kinnitamata andmeil on kummagi härra kuutasu suurusjärgus 8000 eurot. Ka see tundub Taskila palganumbri kõrval sedavõrd väike number, et võib ette kujutada ostupalavikku sattunud ministrit, kes allahindlussektsiooni sattununa odavaid nõunikke ja lennutarku endale korvi krahmas, kuid kui kõik summad kokku liita, kulutab Estonian Air Palmerile ja Co-le muidugi rohkem kui Taskilale. Estonian Airi piloodid leiavad eravestluses, et isegi eksjuht Andrus Aljas ja paljude poolt mitte just armastatud endine juhatuse liige Rait Kalda saanuks firma saneerimise – või põhjalaskmisega -- odavamalt hakkama. Kahtlemata odavamalt kättetulnud peadirektori kohusetäitja Estonian Airi senisest tippjuhtkonnas rõhunuks ühtlasi meie oma lennufirma ainsale olulisele trumpkaardile: rahvuslikkusele. Kuid püüdkem mitte kibestuda sellest, et eestlastele on oma lennufirmas jäänud odavtööjõu tegemise ning -- laiemalt -- kahjumi kinnimaksmise võimalus. Ärgem andke alla paranoilisele soovile küsida, kas hiigeltasudega välisjuhtide palkadest komisjonijagu äkki mõne parteilise ämma kätte ei jõua.
Euroopa viie kõige targema peaministri hulka kuulunud Andrus Ansip on lausunud, et „see on ikka hästi keeruline asi, see Euroopa lennundus“. Küllap ongi, küllap vastab kõik jätkuvalt „turuhindadele“. Kui me lennukisse istudes kinnitame rihmad ja usaldame piloote, siis miks mitte nüüd. Taoline kollektiivselt peaaegu Ikaroseni ulatuv kogemustepagas ei saagi ju olla odav; liiatigi kui tegu spetsialistidega, kes sobivad niihästi arstideks kui preestriteks. Juhul, kui pankrot osutub vältimatuks, oskab karismaatiline härra Palmer elukogenud mehena ilusasti rääkida, kuidas „püüti teha kõik, mis võimalik, kuid aeg lõppes kahjuks“, jättes kurvast sündmusest kõigile veidi meeldivama tunde. Härrad Wångdah ja Fredheim – märgid sellest, et Eesti riik ei hoidnud oma lennufirma päästmise meeleheitlikes katsetes sentigi kokku – nokutavad aga kurvasti peaga.
„Mul on neid väga vaja, et nad aitaksid mul muuta Estonian Airi strateegiat,“ on härra Palmer oma nõunike ühesvõtmist põhjendanud. Muidugi võiks rumalam inimene imestada, et mida siin strateegias nii väga muuta on, sest raha kaotavad praeguses turusituatsioonis enamus Põhja-Euroopa lennufirmasid SASist Finnairini. Selleks, et kaotada raha nii vähe kui võimalik, tuleks kahjumlikud liinid sulgeda (otsus, mis on juba tehtud). Kuid ei saa unustada, et Estonian Air on alati olnud erijuhtum, suutes jääda kahjumisse ka siis – näiteks 2007. aastal --, kui meist nii põhjas kui lõunas rahapekki naha alla koguti. Seega usaldagem kolme Skandinaavia spetsialisti, kes kahjumideemonit Estonian Airist välja manada püüdes end lähikuudel meie lennufirma mineviku ja olevikuga kurssi saavad viia ning ehk möödaminnes ka naudivad seiklust eksootilises Ida-Euroopas, mis ootamatult nende rahuliku pensionipõlve segi paiskas. Eneseteostuse võimalus, eeskätt just vanemas eas, on oluline. Ja kui nii paljud inimesed peavad kasse, siis miks ei võiks Estonian Air lubada endale praegusel raskel hetkel sümpaatset Skandinaavia peadirektorit ja paari nõustajat veel lisaks? Ikkagi elavad hingekesed majas.
