Krister Kivi: Ülestõusmised ja allaandmised
On 1996. aasta kevad ja seltskond alpiniste (palju vilunud mägironijaid, kuid ka New Yorgi miljonäriproua, kelle šerpa veab mäkke nii daami ennast kui ka tema
gurmeetoitu) alustab hapnikuballoonide kaasabil ja parimate giidide juhendamisel tõusu Everesti tippu. Ootamatult äge lumetorm paiskab segi kõik plaanid. Nähtavus on tuisus nullilähedane ja hapnik lõppeb, koos sellega ka moraal oma tavalisel kujul. Mõned kliendid jäetakse päästeoperatsiooni käigus maha lumme surema, kuigi nende “silmad veel liiguvad” – liialt läbikülmununa ei suuda nad enam mäelt omal jalal alla saada.
Krakaueri kauaks mällu kummitama jäävas teoses (eestikeelsena kahjuks läbi müüdud, kuid ingliskeelsena siinsetes raamatupoodides olemas) püstitab küsimuse õigel hetkel tagasipöördumise oskusest, oludele allajäämise aktsepteerimise võimest. 15 aasta eest mais lõppes tõus Everestile kaheksa inimese surmaga suuresti just seetõttu, et varem mitmelt katselt tagasi pöördunud giidid tahtsid oma klientuuri iga hinna eest maailma katusele viia (ja kliendid samavõrd palju tippu jõuda).
Alla ei antud ka siis, kui ilm juba halvenemas oli.
Vajadus “teostada” ja eesmärke saavutada on inimlik (eesmärgid annavad olemasolule mõtte, on koguni öeldud). Meie hästikorraldatud ühiskonnas, kus õudusi näidatakse meelelahutuseks telerist (mille saab tüdimuse korral puldiga kinni klõpsata), otsitakse elusolemise tunnetamiseks aina enam flirti piiriga, mille taga haigutab tundmatu sügavik. Kaitsesüst annab võimaluse nautida karistamatult päiksepaistet maades, kus kohalikud surevad nakkushaigustesse, tükike lateksit võimaldab “turvalisi” ekspeditsioone seksuaalsuse vallas. Sajandite vältel täiustatud kristlus projitseerib käepuu ka teispoolsusesse, kuigi Markuse evangeelium – paljude arvates esimene – lõppes originaalis 16. peatükis poolelt sõnalt, jättes lõppstseeni tühja haua ja hirmunud naised, kes sealt põgenevad (õnneks pakuvad hilisemad versioonid suuremat loogikat ja arusaadavamaid garantiisid).
Neid ridu kirjutades tundub, et ükski kevad pole alanud nii kaunilt kui tänavune. Pungad pole veel lahti läinud, kuid õhus on lubadusi ja lootust, Suur Vanker ripub öösiti otse kesktaevas. Kui magus on istuda keskpäevasoojuses sülearvutiga välikohvikus ja plaanida reisi kaugetesse maadesse, mõeldes samas, et võib-olla ongi nüüd viimaseid kordi, kui majesteetlikud lainerid planeedi globaalseks liivakastiks kahandavad. Olukorras, kus NASA teadlaste poolt 2012. aastaks (või ka varasemaks) prognoositava päikesetormi mõju meie elektrienergial ja elektroonikal rajanevale tsivilisatsioonile pole võimalik täpselt ennustada, torkab eriliselt silma uudis, et Mumbai lähistel suleti aprilli lõpus maailma viimane kirjutusmasinatehas. Võib ju olla, et nemad andsid alla vaid veidike liiga vara.
