ELDR on omakorda võtnud südameasjaks seista Euroopas võrdsuse ja inimväärikus eest, pooldades oma kodulehe andmeil muuhulgas samasooliste paaride õigust sõlmida abielu. Ja siin näen ma silmakirjalikkust. Ühelt poolt näib Peeter Võsa andvat endast peaaegu kõik, et tekitada teistsuguse seksuaalse orientatsiooniga inimestes Eestis alaväärsustunnet (teleekraanil kõlas muuhulgas jutuvulin kanalisatsioonisüsteemi tungimisest,  pruunist ordust  ja sulgurlihaste pingutamisest), kuid teisalt, parlamendiliikmena, pole Võsal ilmselt midagi selle vastu, et poseerida laiemal rahvusvahelisel areenil ühena neist, kes esindab hoopis teistsugust ja euroopalikku väärtustekomplekti, milliste osaks on muuhulgas lesbide ja gayde õigus võrdsele elule ja rünnakutevabale kohtlemisele.  Küllap on nii Võsale kasulik, kuid kooki ei saa jätkuvalt korraga nii süüa kui ka alles hoida.

HETKESEISUGA ON KOOK PARAKU ÜSNAGI SÖÖDUD. Kui mitte poliitikast laiemalt, siis vähemasti ELDRist oleks Võsast viisakas lahkuda. Juhul, kui ta muidugi teab, et ta sinna üldse kunagi kuulunud on.

Teadmatus - kui mitte küüniline silmakirjalikkus -iseloomustab ka seda, et Kanal 2 omanik taolist asja parimal eetriajal näidata lasi. Ma pean siinkohal silmas seda, et Kanal 2 omanik Schibsted ASA ei taluks arvatavasti seda, kui mõni neile kuuluvaist väljaannetest teeks midagi taolist koduses Norras.

Esiteks seetõttu, et demokraatliku ja eneseväärika riigi meediakanalistes on taoline asi iseenesestmõistetavalt mõeldamatu, teiseks aga ka põhjusel, et “diskrimineeriv või vihaõhutav eneseväljendus” seksuaalsete vähemuste vastu (nagu ka nahavärviga seoses)  on Norras kuni kolme vangla-aastaga karistatav kuritöö (Karistusseadustiku paragrahv 135a). See, mis "Võsareporteris" aset leidis, kvalifitseerub aga üsnagi selgelt niihästi solvanguks kui ka vihaõhutamiseks (sest Peeter Võsa telesaadet puudutavaid kommentaare lugedes on justnimelt gayde ja lesbide vastu suunatud viha taas lõkkele löönud, vägivallaähvardusteni välja).

Seega teenib  Schibsted ASA Eestis raha koduturul mõeldamatute vahenditega. Võib-olla väidavad paljud siinkohal, et Võsa "tegi lihtsalt nalja". Jah, huumor on alati sedavõrd heaks vabanduseks, et võib vaid imestada, miks keegi pole kunagi üritanud väita, et ka üks väikeste vuntsidega mees 80 aasta tagusel Saksamaal oli lihtsalt kolossaalselt ja traagiliselt valestimõistetud koomik. Olukorras, kus holokausti ajal hukati gaasikambrites ka teistsuguse seksuaalse orientatsiooniga inimesi (sealhulgas Lääne-Euroopas elanud eestlasi), on Eesti gaydel ja  lesbidel aga täielik õigus Võsa jutu peale mitte naerda.

Eestis sõtkutakse "teistsuguseid" meelelahutuseks

Siinsed seksuaalvähemused on ka täna sunnitud elama elu, kus nad puutuvad solvangute ja alandustega (ja üsna sageli ka anonüümsete gaasikambrivihjetega) vähemasti veebikommentaariumites kokku iga päev.  Kõikvõimalike “teistsuguste” avalik sõtkumine on olnud praktikas üsnagi lubatud meelelahutuseks, mille taunimise katsetele netikommentaarides ka Peeter Võsa juhtumi puhul raevukalt reageeriti (sest  “miks ei või siis rääkida asjadest nii, nagu nad on?”).

Kuna see näib olevat "Võsareporteri" mõningate austajate jaoks hädavajalik, siis ma selgitan -  Peeter Võsa ei rääkinud asjadest vähimalgi määral nii, nagu need on. Gaydel enamasti ei sünni üldse lapsi, kuid kui keegi neist siiski isaks saab, jagab laps tema emaks oleva naise ja isaks oleva mehega  nahavärvi. On ülimalt vastutustundetu ja taunitav, et Peeter Võsa on üritanud oma süüdimatu lällutusega muuta piinlikumaks ja raskemaks nende laste elu, kelle ema või isa on bi- või homoseksuaalne!

Teiseks, jätkan ma ennekõike Peeter Võsale endale mõeldes igaks juhuks selgitamist, on pruuni nahavärviga inimesed pruuni värvi üldiselt seetõttu, et seda tooni on olnud nende ema ja/või isa nahk. Pole mingit õigustust sellele, miks ajalooliselt niigi ebasoodsamal positsioonil oleva rassi esindajaid solvata ja alavääristada vihjetega, justkui oleks nad tulnud ilmale mingil muul, kui bioloogiliselt üldlevinud kombel. Ja kui selgitustega tõepoolest veel jätkama peab, siis pole ma teadlik, et keegi Eesti homoseksualistidest oleks kunagi külastanud kanalisatsioonisüsteemi või üritanud asutada ordut, olgu siis pruuni või mõnd muud värvi.

Seega julgeksin väita, et Võsa jutt oli kõigis eelpooltoodud punktides lihtsalt piinlik vokaalne düsenteeria, mille eetrissepääsemine viitab veel nii mõnegi teise inimese rumalusele, pahatahtlikusele või vastutustundetusele, tõenäoliselt kõigile kolmele korraga.

Nali on hea vaid teatud piirini, Võsa on läinud üle selle piiri

Ma ei poolda mõistagi tsensuuri (isegi mitte tsensuuri ülehirmunud enesetsensuuri kujul), mis muudaks paljude asjade väljaütlemise Eestis mõeldamatuks, kui mitte keelatuks.

Võimalus teha nalja - soovitavalt vaimukat, teatud piirini minevat nalja - ning õigus käsitleda (eelistatavalt argumenteeritult)  ka neid teemasid, mis ühel või teisele inimesele või vähemusgrupile pigem ei meeldi, ongi sõnavabaduseks. Kuid sõnavabadusel on alati ka oma hind (nagu ka minu jutul on siinkohal selgelt oma hind, sest see kindlasti ei meeldi paljudele).

Mõnikord - ja ma pean siinkohal silmas riike, kus demokraatia ajalugu Eesti omast pikaajalisem -  selgub täpne hind alles kohtus. Reaktsioon, mille  Võsa laused on praeguseks põhjustanud, näitab igatahes selgelt, et paljude meelest on Riigikogu liige sõnavabaduse kattevarjus (äri tegemise vabaduse kattevarjus, oma elektoraadi hulgas populaarsuse leidmise kattevarjus) ületanud piiri. See piir ei eksisteeri mitte ainult talutava ja talumatu, vaid ka Eesti ja laiema maailma vahel. Asjaolu, et nende labaste solvangutega on seotud Euroopas sootuks teisi väärtusi esindavad ELDR ja Schibsted ASA, annab toimunule rahvusvahelise mõõtme.