Kristina Mänd: Annetamine elustiiliks
Olen viimased 15 aastat kulutanud palju aega ja energiat, et rääkida annetamisest. Olen üks nendest tüütutest inimestest, kes küsib sõpradelt, kas ja kellele nad on annetanud ning kes ajab silmad pärani kui inimesed kahtlevad annetamise väärtuses ja vajalikkuses.
Aga enne kui ma ise selliseks valgustatuks sain, arvasin ka, et annetmine on rikaste lõbu, millega meil Eestis pole veel aega ega jõudu tegeleda. Ma ei saanud aru, et annetamine ja filantroopia on tegelikult üks viis investeerida oma ühiskonda, toetada vajalikke ühiskondlikke muutusi ja aidata kaasa lahedate ideede teostumisele.
Aastad töötades ja tegutsedes erinevates kodanikuühendustes nii Eestis kui mujal maailmas on teinud mind veendunud uskujaks kodanikualgatusse ja koostegemisse. Mulle lihtsalt meeldib tegutseda vabatahtlikuna, töötada organisatsioonides, mille missiooniks on inimeste ja keskkonna väärtustamine ning toetada häid algatusi ja ettevõtmisi rahaliste annetustega. Mulle meeldib see nii palju, et toetan püsiannetustega kolme ühendust Eestis ja elan nende tegemistele ja saavutustele hingega kaasa.
Minu käest on sageli küsitud annetamise kohta. Kellele annetada? Kuidas annetada? Kuidas ma tean, et mu annetus jõuab õigesse kohta? Äkki ühendus kasutab annetust omaenda kuludeks? Siin on mõned nõuanded.
Esiteks, mõtle täpselt järgi, mis teemad, valdkonnad või piirkonnad sulle kõige enam korda lähevad ning mida sa soovid, et paraneks. Siis otsi, milline ühendus neid sinu ootusi kõige paremini täidab. Mõtle annetusi koguva organisatsiooni ühiskondlikule mõjule ja elujõulisusele ning vaata kaugemale kergetest ja koheselt kaastunnet tekitavatest teemadest. Ja siis tee annetus. Kui ühendus teeb oma tööd hästi, siis tee oma annetused püsivateks. Nii saad sina kindel olla et teemaga tegeletakse ning ühendus kindel olla toetuse peale. Kui mingi teema või valdkond on Sulle väga südamelähedane, võid lisaks annetusele ka ise vahendeid koguda. Näiteks võid teha koduka või blogi, mille kaudu promod endale huvitavat või sinu meelest olulist teemat, suunad annetused nendele ühendustele ning leiad teisi toetajaid, kes soovivad annetada.
Teiseks, uuri ühenduse kohta eelnevalt, kuidas ta oma eesmärke täidab ja kuidas ning milleks ta annetusi kasutab. Tänu infotehnoloogiale teame rohkem nendest, kes vajavad abi ja annetusi. Vaata seda tema kodulehelt, loe aruandeid, küsi teistelt. Infot jagub. Kui Sa infot ei leia, siis vali mõni teine annetust saav ühendus. Kui sa üldse ei tea, kust alustada, siis vaata näiteks kodanikuühenduste liidu EMSL kodukalt liikmeid või külasta ühist annetuskeskkondi. Saad otsida ja leida teemasid või ühendusi, kes on sulle tähtsad ja südamelähedased, õpid tundma ühendusi, kellest sa võib olla pole kuulnudki või uutest vajadustest, mis ühiskonna arenedes esile kerkivad.
Kolmandaks, proovi aru saada, et ühendused rahastavad ka omakulusid annetustest, ehk selles ei ole midagi halba, kui nad tasuvad annetustest oma telefoniarveid või maksavad inimeste palkasid. Ei saa ju eeldada, et ühendusel endal mingeid kulusid üldse ei kaasne.
Neljandaks, kui Sa teed annetuse ühendusele, mis on vastavas Vabariigi Valitsuse tulumaksusoodustusega nimekirjas, siis saad sa eraisikuna tulumaksu teatud osas tagasi ning ettevõte on teatud piirini tulumaksu tasumisest vabastatud. Annetada võib teha ka tulumaksusoodustusega ühenduste nimekirja mitte kuuluvale organisatsioonile, ent siis ei saa eraisik annetust oma maksustatavatest tuludest maha arvata ning ettevõtted peavad selle pealt tasuma tulumaksu, nagu ka piirmääri ületavalt osalt. Nii et annetamine on ka soodus ja kasulik.
Kuigi Eesti on mitmes mõttes ju igati arenenud riik, siis annetamise statistikast vaadates oleme me küll ikka väga möödunud sajand. 2009. aasta kohta deklareeris ainult 640 ühendust annetusi summas 304,6 miljonit krooni, mis on 12 miljoni võrra vähem võrreldes 2008. aastaga. Kui Eestis oli 2009.aastal annetajate osakaal ca 5,4% elanikkonnast, siis sama näitaja on Kanadas 23% ja Suurbritannias 56%. Aga Eesti Maksu- ja Tolliameti erinevate deklaratsioonivormide andmetel on füüsiliste isikute poolt tehtud annetuste ja kingituste summa 2009. aastal 86,6 või ca 184,3 miljonit krooni, moodustades ühendustele laekunud annetustest kas ca 28% või 61%.
Kui eraisikute ja ühenduste poolt esitatud deklaratsioonides esinevad sellised lõhed, siis tekib taas küsimus, kas tõesti ca 100 miljoni krooni väärtuses annetusi jääb inimeste poolt deklareerimata? Mulle tundub, et meil on siit mitu õppetundi: esiteks, annetamist tuleb rohkem väärtustada nii annetajate, annetuste kogujate kui avaliku sektori poolt. Teiseks, annetamise statistikat tuleb korralikult koguda, et meil oleks ikka selge pilt, mis toimub ja kuidas me inimesed käituvad. Annetamise tase riigis räägib selle maa kodanikuühiskonnast – kui suures ulatuses on inimesed valmis panustama teiste abistamisse ja arusaamist oma seotusest iga maailma probleemi ja murega.
Annetamine ei ole ainult rikaste asi, vaid kaasaegse mõtlemisega ja õnnelike inimeste asi. Annetajad on muutunud ja seega muutnud ka annetamismaastikku. Rohkem inimesi annetab oma eluajal ja nad soovivad näha oma annetuste tulemusi ja mõju. Eraisikute rikkus kasvab, inimesed tunnevad huvi end ümbritseva vastu ning nad väljendavad seda vabatahtliku tegevuse ja annetamise kaudu. Annetamine on muutunud sotsiaalseks ja järjest enam inimesi annetavad koos. Läheme neti-põhisesse annetuste keskkonda, valida organisatsioonidest, kes seal kirjas on, arve ja suuname oma rahad neile, kes tunduvad meile kõige põnevamad ja vajalikumad. Selle käigus me tõenäoliselt kohtume erinevate inimestega, kes jagavad meiega sama huvi. Me jälgime ja suhtleme ka selle organisatsiooniga, keda me toetame. Ja me promome oma annetusi logide, Twitteri ja Facebook’i kaudu.
Meil kõikidel on annetajate profiilid ja oma saavutustest rääkimine on inimloomuses; meile meeldib end teistega võrrelda ja saada tunnustust oma heade tegude eest. Järelikult peaksime me igal võimalusel panema endale selle annetaja näo ette! Mitte nii väga rääkides kui palju me annetame, aga millele ja kui suures ulatuses. Näiteks kui toetame lastekodusid arenguriikides, katastroofide ohvreid või ohustatud liike, me ju tahame, et teised sellest teaksid. Annetamine ei ole ainult rikaste pärusmaa ja sajad tuhanded tavalised inimesed igast majanduslikust klassist (PAREM SÕNA) annetavad, panustades niimoodi meie kõigi avalikku hüvesse.
Lõpuks, annetamine näitab riigi, kodanikuksolemise ja kodanikuühiskonna küpsust. Järelikult on meile oluline küsimus, et kuidas me saame arendada ja kasvatada annetamist ja filantroopiat igal tasandil ja kuigi me võime loota, et küll areneb asi, leian, et me saame ise rohkem teha, et annetamist jõulisemalt toetada ja arendada. Tegime Poliitikauuringute Keskuses PRAXIS annetamist puudutavad põhjaliku uuringu ning terve rida soovitusi, mille eesmärgiks on annetajate arvu ning annetuste suurendamine, juba annetavate inimeste julgustamine seda nii ka edaspidi käituda, väärtustada annetamise kultuuri ja eriti seda, et nii eraisikud kui ettevõtted panustaksid tagasi ühiskonda annetuste kaudu, suurendada püsiannetuste osakaalu annetamises, kõrvaldada annetamist segavad ja piiravad seadusandlikud takistused ning parandada annetamise kohta andmete kogumist.
Uuringu tulemustega saad tutvuda Poliitikauuringute Keskuse PRAXIS koduleheküljel.
