Kristjan Lepik: Ärge alahinnake rahva viha pankade vastu
Mille vastu protestitakse? See on mõnevõrra segane, sest liikumisel ei ole liidreid ega otseselt ühtseid nõudmisi. Kuid palju inimesi on ometi tänavatel protestimas. Miks?
Seda tuleks vaadata laiemalt. 2008. aasta finantskriis oli ränk hoop maailma majandusele ning tulebki arvestada “uue normaaltasemega” – maailm on pärast kriisi muutunud ning enamikus regioonides ja sektorites on see normaaltase senisest madalam. Võib rääkida “enne kriisi” ja “pärast kriisi” ajajärkudest, need on kaks erinevat maailma. Teoreetiliselt on uuele normaaltasemele üleminek lihtne – vaja oleks kogu maailmal uute oludega kohanduda. Olla väiksem, olla efektiivsem. Mis suuresti tähendab paljudes kohtades kärpimist ja püksirihma pingutamist. Ja see on midagi, mida lääne heaoluühiskonnad hästi teha ei suuda.
Kui me võtame pankade päästmise riikide poolt, Kreeka päästeoperatsioonid, globaalse rahatrüki – kõik need meetmed on mõeldud kohandumise edasi lükkamiseks. Kergem on pea liiva alla peita kui tunnistada, et maailm on muutunud ja peaksime kohanema. Kuid ajalugu vaadates – kohanemisest reeglina ei ole siiski pääsu ning ravi edasilükkamine tulevikku teeb enamasti kogu raviprotsessi valusamaks ja kulukamaks.
Iga riigi majanduses võime eristada kolme suurt rühma – riiki, eraisikuid ja ettevõtteid. Kuidas on neil kolmel kriisijärgses maailmas läinud? Riikidel on olnud raske aeg, sest pärast kriisi on tulud kukkunud ja kulud kasvanud – eelarved suurelt miinuses – ning see on oluline põhjus praeguse Euroopa võlakriisi taga. Eraisikutel on samuti keerulised ajad – tööpuudus on suur peaaegu kogu maailmas ning kuna laenukoormus oli enne kriisi tugevalt kerkinud, proovivad inimesed praegu, hambad ristis, isiklikku bilanssi parandada, makstes laene tagasi. Ka ettevõtete tuludele oli kriisi löök tugev, kuid globaalselt vaadates on viimased taastunud väga hästi, näiteks USAs on ettevõtete kasumimarginaalid tegemas rekordeid. Seda on saavutatud efektiivsuse arvel, mille üks tahk on ka töökohtade vähendamine.
Seega võib laias laastus öelda, et ettevõtete tervis on maailmas pärast kriisi parem kui riikide ja eraisikute oma. Siin peitub ka üks oluline aspekt protestide taga. Inimesed on pahased, et neil läheb halvemini, samal ajal, kui seda ei saa öelda ärisektori kohta.
Sümboolne, et OWS on alguse saanud Ameerika Ühendriikidest. Just seal on paljud eelmainitud probleemid eriti teravad. USA on küll üks jõukamaid riike, kuid sealne keskklass on vaesem kui näiteks Lääne-Euroopa keskklass. Kõige jõukam 1% elanikkonnast omab 42% riigi finantsvaradest. Ka sissetulekute ebavõrdsust mõõtva Gini koefitsiendi järgi on USA Euroopa riikidest tuntavalt kõrgema näitajaga – ebavõrdsus on seal suurem. Seetõttu ongi üsna üllatav, et Ameerika keskklass on olnud seni nii vaikne ja alles OWS on esimene tõsisem protestilaine.
Teiseks jääb mulje, et USA praeguse majandusliku ja poliitilise riigimudeli kõige suurem probleem on lobi. See on kujunenud omaette tööstusharuks ning kriisi järel on selle roll ainult kasvanud. Millises piirkonnas on sissetulekud kõige suuremad? Silicon Valleys? Ei. Washingtonis. Ameerikas on riik kriisiga võitlemiseks sekkunud majandusse paljude päästepakettidega ja toetanud ettevõtteid. Seega on paljude sektorite puhul oluline lobitöö ning suhted riigiga, sest tahab ju igaüks riigilt abi. Kui kapitalismi ja vaba turumajanduse puhul peaks edukaim olema parim ettevõte, siis praeguses Ameerikas võib parimast ettevõttest üle olla parima lobitööga ettevõte.
Lugesin mõni aasta tagasi USAs väga populaarse kirjaniku Ayn Randi ilukirjanduslikku teost “Atlas Shrugged” (“Maharaputatud Atlas”), kus autor kirjeldab ka aateliste ja korruptiivsete ettevõtjate omavahelist võitlust. Viimastel aastatel on seda mõnevõrra jube olnud meenutada – sedavõrd sarnased raamatuga on USAs pärast kriisi toimunud protsessid. Ja paraku tundub, et kasvanud on just selliste “ettevõtjate” võimalused, keda karikaturist Gori omal ajal joonistas.
Võtame kas või USA pankade ja autotööstuse päästeoperatsioonid – need olid head tehingud seotud ettevõtetele ning halvad maksumaksjale.
Kapitalismi juurde käib ka võimalus pankrotiks. See on süsteemi puhastav, vabastades selle nõrgematest ettevõtetest. Kuid aastatel 2008–2009 toimunud päästeoperatsioonidega jäeti ellu näiteks mitu USA panka, kes turumajanduses oleks pidanud oma tegevuse lõpetama. Ning kahtlemata mängis lahendustes olulist rolli poliitikute ja raha vaheline seos.
Tuleb tunnistada, et OWSi plakatitelt võib lugeda ka majanduslikult pealiskaudseid loosungeid. Tööpuuduse vähenemise poolt oleks me kõik, kuid selle kõrge tase majanduse praeguses faasis on paratamatu ja seda ei saa ükski poliitik alandada. Ja “rahva viha pankade vastu” on emotsionaalselt küll mõistetav, kuid ratsionaalselt ei ole selleks erilist vajadust. Panganduse regulatsioon on juba karmistunud ning karmistub ka edaspidi. Pangad liiguvad üha enam oma traditsioonilise tegevuse juurde tagasi, võtavad hoiuseid ja annavad laenu, finantskeemilisi katseid ei lasta neil enam teha. Ning see vähendab lähiaastatel ka pankade kasumlikkust.
Kõigele sellele vaatamata on igati õige OWSi läbivaim nõudmine – tuleb vähendada korruptsiooni, võimalust rahalise toetusega mõjutada seadusandlikku protsessi. Kuid arvestades seda, kui juurdunud on säärane teguviis USAs, on väga raske näha teed selle kiireks lahendamiseks.
Ameerika Ühendriikide kaheparteisüsteem on viinud selleni, et erakonnad mängivad keskmise valija arvamuse ja toetajate soovide vahel ja klassikalise parem- ja vasakpoolsuse mõttes ei olegi enam erilist vahet, kas võimul on demokraadid või vabariiklased. Tavakodaniku seisukohast on Obama ja Bush olnud otsuste poolest väga sarnased presidendid. Keskmine valija mõistab seda samuti üha paremini ja seega esineb üha rohkem pettumust mitte konkreetsetes parteides, vaid poliitikas tervikuna. See olukord loob nii Ameerikas kui ka kõikjal mujal, kus sellised tunded samuti üha tugevnevad, potentsiaali radikaalsemate vaadetega protestiparteide võidukäiguks, kes oskavad populismikitarril tõmmata erakordselt osavaid riffe. Elame suurte muutuste ajal. Ärge alahinnake OWSi – kui see ka ise suureks ei kasva, võib ta käivitada teisi protsesse.
Kristjan Lepik on Tarkinvestor.ee asutaja ja eestvedaja.
