Kuid miks üldse paistab minu juhtum olevat natuke jabur? Õnneks peatas EL ACTA arutelu ja saatis selle ELi kohtusse ülevaatamiseks. Saame ehk järele mõelda, mida me tegelikult vajame.

2009. aasta jaanuaris avastati minu poolt loodud internetikeskkond, kus oli võimalik TASUTA (lähtudes AutÕS § 18 lg 1-st, ei ole ma midagi ebaseadusliku teinud) alla laadida uusi, vanu ja igivanu Eesti artistide loomingut. Märkimisväärset hulka lehelt läbi käinud loomingust ei olnud võimalik enam plaadipoest hankida. Jah, on alternatiive — internetist mp3 albumi ostmine ja siis plaadile kirjutamine, aga miskipärast oli seal pakutud helikvaliteet minu poolt pakutavast tihtilugu madalam. Kuid milleks loodi „kassetimaks” — eks ikka selleks, kui inimene oma tarbeks plaadi kirjutab, siis saaks selle pealt ka autoritasud makstud — maksad autoritasusid ka vanaema sünnipäeva piltide eest. Kuid miks on kassetimaksu laekumine nii kardinaalselt kukkunud — eks ikka seetõttu, et kassetid lähevad väiksemaks ja mahukamaks ning salvestamiskohtade ring on suurenenud. Palju üldse enam plaatide peale muusikat kirjutatakse? Kui meil on hiigelmäluga MP3 mängijad ning telefonid, siis pole ju plaate vaja enam osta. Telefon mahub paremini tasku kui CD mängija. Sellest võib järeldada, et kassetimaksu puhul on rõhk pandud valedele toodetele või on lihtsalt maksustamise määr vale, sest makse võetakse hinna pealt, mitte mahu pealt.

Jah, internetipiraatlus on halb, sest paljud jäävad rahast ilma, kui me plaati ei osta. Kuid see küünemust, mida saavad autorid plaadi müügist, kas see on siis õige? Sellest võib järeldada, et ka liigkasuvõtjad on suure hulga rahvaga ühel meelel, et muusik peaks teenima kontsertidega oma tulu. Kui see on nii, siis milleks nuumata emist, kui põrsad on näljas? Muutused AutÕS’s ei ole ajaga kaasas käinud — HALLOO! Kadaka turult enam plaate ei saa, muusika on kolinud internetti ja kui sind ei ole internetis, siis sind ei ole olemas! Me oleme kolinud internetti ning see on osa meie elust. Vahendajatele see muidugi ei meeldi, sest see annab võimaluse muusikutel oma loomingut jagada ja ka müüa ilma vahendajatega. Austatud muusikud, harjutage kodus ja kui asi selge, pange rahad kokku ja minge stuudiosse, tehke plaat ning kopeerige neid oma koduses arvutis. Kodus kirjutatud plaatidele pange autogramm peale ja paisake kontserdil müüki ning tulu teenite teie, mitte vahendajad. Kui plaat on plaadimängijas, siis ei vaata keegi neid värvilisi covereid plaadil, milleks raisata selleks raha? Nii pole teil vaja enam suuri plaaditootjaid, saaksite ise enda kirjutatud ja sisse lauldud muusika pealt tulu teenida. Kuid kas see annab meile õiguse internetist muusikat alla laadida — EI! Ma tunnistan, et olen süüdi oma tegudes, ma vastutan kuritöö eest vastavalt mulle määratud karistusega, aga kahjunõuded? Lubage küsida, et kui palju autorid selle pealt teenivad? Andke mulle vastavad numbrid, kui palju AUTOR kahju kannatas ning ma annan endast parima, et jõuda nendega kokkuleppele — et nende tehtud töö saaks tasutud. Mina ei ole see isik, kes oleks nõus tasuma neile, kes lihtsalt tahavad oma osa pirukast saada.

Aga kuidas sai juhtuda see, et mul lasti vabalt tegutseda 3 kuud, enne kui leht suleti ja minu vastu esitati süüdistust KarS §222 lg 1 kohta? Asi kipub kahtlaseks, eriti kui vaadata ajas tagasi. Üldiselt on kõigepealt hoiatatud ja siis suletud, tuntumatest kasvõi EestiAsi poolt hallatud erinevad blogid ja vist ka SubClub sai enne hoiatuse, kui nende leht suleti. Avaliku esitamise poole pealt Rehe Hotelli juhtum, kus neid eelnevalt korduvalt hoiatati ja suunati muusikat seaduslikult levitama, kuid Rehe Hotell edastas edasi ja sai alles seejärel karistada.

Kas algselt puudus kuritöö koosseis ning kuritööl lasti jätkuda, et saaks millestki kinni haarata? Ja pole ka võimatu, et mind varjunimede all provotseeriti, sest ma ei tundnud kedagi isiklikult, kes avaldasid soovi erinevate heliteoste vastu. Ajalugu näitab, et seda on ka varem juhtunud, võtame näiteks kasvõi ärimees Jegorovi juhtumi 2004. aastal, kus teda kihutati altkäemaksu andma. Ei, ma ei taha kellegi peale näpuga näidata, ega kedagi süüdistada, kuid mõtlema paneb see asi küll, sest lehe sulgemine ei oleks olnud raske. Eeldatavasti oleks piisanud avaldusest teenuspakkujale ning oleks kätte saanud nii üleslaadimise koha, üleslaetud failide nimekirja kui ka andmeedastusmahu. Kas sellest ei oleks piisanud kriminaalmenetluse alustamiseks? Miks minu puhul ei lähtutud võrdse kohtlemise printsiibist ja headest menetlustavadest? Otsiti märtrit? Sooviti näidispoomist?

Kuriteoga tekitatud kahju 7926,16€, millele lisanduvad kannatajate poolt kriminaalasja menetlemise kulud summas 2780,24€ ning sundrahad II astme kuriteos süüdimõistva kohtuotsuse puhul osaliselt summas 135€, ning määratud kaitsjale makstud tasu osaliselt summast 184€. Suured tänud riigile, kes tasub menetluskulud osaliselt summast 500€. Kuid kuidas on tõestatud minu poolt tekitatud kahju? Mina igatahes pole näinud tõestust, et keegi rebis lepingu puruks — milleks osta, kui minu käest saab. Kui palju inimesi jättis selle pärast üldse plaadi ostmata, et oli saadaval alternatiivne võimalus plaadi hankimiseks? On tõendamata, et autoritel või ühingutel kadus võimalus saada tulu minu tegevuse tõttu. Jah, poes seista, klapid peas ja tutvuda plaadiga — on see siis tutvumine? Samamoodi võib videopoes siis lasta endale terve film ära näidata ja ise seal leti najal püstijalu seda vaadata.

Euroopa ja terve maailm oli minu tegevuse ajal rasketes majanduslikes oludes. See oli aeg, kui siga kotis ostma ei mindud ja need kaks lugu, mida raadios leierdatakse, kas selle pärast tasub siis välja käia suuri summasid, ilma et saaks enne korralikult tutvuda. Kui inimesele artist meeldib ja on kogu aeg meeldinud, siis ta ostab nii-või-naa tema plaadi, sest ta teab, mida on sealt oodata. Minu tegevusega võis nii mõnigi artist just kuulajaid juurde saada, kes nende kontserdile lähevad ja ka nende plaate ostavad. Ehk siis autorite ja ühingu tsiviilnõuete eelduseks oleks pidanud olema konkreetsete müügitehingute ärajäämine minu süül. Suudavad nad tuua kasvõi ühe konkreetse näite — ei usu! Praegu tundub, et need tsiviilhagidena esitatud nõuded lähevad võlaõigusseaduse mõistes alusetu rikastumise paragrahvide alla, sest kui leht oleks kohe peale avastamist suletud, ei oleks saanud esitada ka minu vastu neid hagisid 2009. aasta albumite kohta. Ainus hagi oleks võinud tulla 2008. aasta albumi kohta, kas see siis oleks end ära tasunud?

Kuidas üldse arvutati hagide suurust? Andmebaasi koostatud statistika järgi, pisike koodijupp, mis registreeris iga kliki lingil ning thepiratebay.se poolt väljastatud alla laetud albumite hulga järgi. Kas suurimad „kahjukannatajad” siis ei tea, et lihtlabane klikk lingil ei tähenda, et see album kätte saadi. Või siis ebaühtlasest kiirusest tulenev topeltklõps lisas taaskord andmebaasi jaoks ühe allalaadija juurde. Nähtust ja kuuldust tean, et paljud arvutikasutajad avavad internetis linke topeltklõpsuga ning mida parem internet, seda tõenäolisem on, et antud hiireklõps registreeriti andmebaasis mõlemal korral (olenevalt klõpsamise kiirusest). Ja miks üldse kasutati andmebaasi poolt koostatud ebausutavaid andmeid „kahju” arvutamisel? Kas nii tulid summad suuremad? Minu leht seisis üleval kõige lihtlabasemal viisil. Pelgalt puhas HTML, kuhu oli sisse viidud PHP käsuga andmebaasi päring ja oligi kõik. Ühesõnaga (pigem lausega) tahan väita seda, et andmebaasi koostatud allalaadimiste hulk ei ole reaalne ning kui lisada sinna juurde veel testi korras tehtud klõpsud ning võimuorganite poolt tehtud klõpsud (ei üllata ka see, et seda prooviti kodus ka nii „igaks juhuks”) siis need numbrid väheneksid. Aga siiski jääb õhku küsimus, miks määratakse kahjutasu, kui pole tõestatud kahju saamist?

Üldiselt peab midagi ette võtma selle AutÕS’ga, kui kaua me oleme seal üheksakümnendates? Kui Eesti on internetiajastust erinevate võimalustega ees, siis võiks ka peale teiste seaduste AutÕS ajaga kaasas käia. Nagu Peeter Mõtsküla kirjutas oma blogis, me vajame reformi. Kuid pöörates tähelepanu Artur Talviku artiklile, kus EAÜ tegevjuht väidab, et ei tema ega ka tema põlvkonnakaaslaste silmad seda muutust ei näe — siis kas selliseid juhte ongi autoritel vaja?