Konfliktide ja sõdade iseloom on tänapäeval muutunud – sõjad on muutunud „inimsõbralikumaks“, tsiviilisikuid hukkub suurusjärkude võrra vähem kui sõnasõdade-eelsel ajastul. Kuid digitaalses maailmas käib pidev nügimine ja nihelemine.

Seetõttu me lihtsalt peame oma digitaalset värki ehitama parimal võimalikul moel. Kuid mõned aastad tagasi tundus bürokraatlikule eliidile, et kübervärk on vist valmis saanud ja üldhaldajad hõivasid ametikohad, kus peaks hoopis olema asjatundlikult loominguline inimene. See on üks põhjus, miks meie küberilm vahel lonkab. Märkasin seda, kui sealt hakkasid välja pudenema loovad inimesed ja alusepanijad. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.

MAREK STRANDBERG: Wikipedia andmetel Eesti poliitik, materjaliteadlane, ärimees ja karikaturist. Foto: Tanel Meos

Tähelepanu tuleb pöörata kolmele kattuvale tegevusruumile, sest ükski sõjaline konflikt pole iial olnud pelk relvade täristamine, paugutamine ja verevalamine. Kogu aeg on tegutsetud nii kineetilise energia ruumis (odad, nooled mõõgad, nuiad, püssid, pommid, tankid, lennukid), inforuumis (luureteave ja muu teave) kui ka infot kandvas ruumis (traadid, traadita väljad, kullerid ja muiste ka tuvid). Neis kolmes ruumis tuleb suuta ja osata ühtviisi tõhusalt toimida. Eriti äge askeldamine küberruumis ei muuda olematuks vajadust ülejäänud kahes samuti asjatundlikult tegutseda.

Nii et sõjaliseks kaitseks on vaja hakkama saada kõigis kolmes. Tegemist on korrutisega – kui üks teguritest on null või väga väike, siis on kogu korrutis arusaadavalt ka null või väga väike. Tänapäeva logisevas maailmas, kus iga päev süüakse sõnu ja muudetakse juttude tähendust, on edukaks kaitsevõimeks möödapääsmatu kõigis kolmes ruumis toimekaks muutuda, ja võimalikult ruttu. Aga oluliste probleemide tervikuna lahendamine jääb enamasti üsna lihtsa kännu taha – lihtsalt raha pole. See sõnapaar kostis 25 aastat tagasi, kümme aastat tagasi ja veel eilegi. 20 miljardist eurost peaks piisama, et kõigis kolmes ruumis edukalt toime tulla. Teha soetused nii, et oleks tehnikat ja oskusi, et lennata, roomata, ujuda ja kõikvõimalikul moel pauku teha; et oleks kontroll ja oskused neis traadita ja traadiga ruumides toimetada ning parim teadmine, kuidas kogutud andmetest oluline info kätte saada. Kas see on parem plaan kui Eesti ja Soome vaheline veealune tunnel? Me ei tea seda, aga see plaan võimaldaks meil julgemalt toime tulla. Mida see meile tähendaks?

Riigid saavad oluliste asjade jaoks odavat ja pikka laenu, näiteks 2 protsendiga aastas 35 aastaks. Sellise laenuga ei peaks Eesti julgeoleku tööriistakasti eest maksma ligikaudu 800 miljonit eurot aastas. 2017. aasta sisemajanduse kogutoodanguks oli jooksevhindades 23 miljardit eurot. Eelmise aasta suhteks sisemajanduse kogutoodangusse oli see umbes 3,5 protsenti ja ainult selleks, et maksta vahendite olemasolu eest. Lisaks veel ligikaudu 300–400 miljonit eurot, et kogu seda süsteemi tegevuses hoida. Viis protsenti Eesti SKTst kaitsekuludeks kõlab esialgu hirmutavana. Võib ju küsida, kas siis saaks ehk hakkama 10 miljardi euroga? Mõlemad arvud on suured, aga sihipäraselt ja ulatuslikult julgeolekusse panustades on neil ka oma viljad.

Esiteks, kõike ei pea ostma asjadena ega tohigi. Tuleb hoopis osta litsentse ja asuda ise Eestis targalt masinaid ja moona tootma ning juurde leiutama. See on aluseks ekspordile. Kui laenuasju arukalt ajada, siis võib Eestist saada üsna tähelepanuväärne kaitse- ja relvasüsteemide tootja. Sest maailm ei ole paraku muutunud rahulikumaks paigaks.

Teiseks, hästirelvastunud võlgniku laenukohustus on natuke teistsugune kui keskmine laenukohustus. Raskematel aegadel on arusaam ühisest julgeolekust ehk rohkemgi väärt kui laenumaksed. See pole relvaga ähvardades võlakohustusest loobumine, vaid julgeolekuriski võtmine ja seda mõistetakse.

Kolmandaks elavdavad kaitse­alased soetused, oma kaitsetootmise käivitamine ja kõik sellega seonduv kogu ühiskonda ja kosutavad majandust, mistõttu ka võetud kohustuste osakaal sisemajanduse toodangust edaspidi mõnevõrra langeb.

Meie kaitsesunni suunas liikuv kaitsetahe saaks niimoodi ehk tagasi pööratud kaitsetahte suunas. Kui julgeoleku tööriistakast saaks kiirelt uuendatud ja toimima, siis hääbuksid kõik need teemad – jätkuvalt hõredalt varustatud kaitsevägi, ohtrad arutlused teemal, kes kui kiiresti Eesti vallutaks, kui kaua peame ise vastu pidama, et NATO artikkel 5 meid aitaks, kuidas saata lahingusse need, kes sinna vabatahtlikult minna ei taha. (Miks ei võiks samal moel toimida ka näiteks hariduses, tervishoius või muudes valdkondades? Loomulikult võiks ja lausa tulekski.) Mulle näib, et sõjaline kaitsevaldkond vajab sellist hüpet enim. Pole vaja suurt muret tunda Eesti kaitsetööstuse tekkimise ja arenemise asjus. Seadusemuudatus on juba andnud võimaluse relvi toota. Riigieelarvet topelt ületav rahakogus on piisavalt suur motivaator ja auhind tegutsejatele.

Kõige aluseks on üks põhimõte: mis on raha eest saadud, on odavalt saadud. Sest mis on alternatiiv? Liitlaste arm, head suhted, teadmine, kellele kriisi korral helistada. Jah, seda muidugi. Parafraseerides Al Capone’ i: hea sõna ning kaitse- ja julgeolekualase tööriistakastiga saavutame kindlasti rohkem, kui lihtsalt hea sõna ja puuduliku tööriistakastiga.