POOLT: Triin Tuulik, advokaadibüroo Glimstedt advokaat

Kes rikub, selle  võib võtta vastutusele. See on hea

On inimesi, kes on absoluutselt ACTA vastu, ja neid, kes on kahe käega poolt. Mille üle siis vaidlus tegelikult käib ja miks arvamused õigupoolest lahknevad? ACTA-l nagu igal asjal on kaks otsa, kui mitte rohkem.

Hakkame juba harjuma, et Euroopa Liidus on suur osa õigusest liikmesriikide vahel ühtlustatud, sinna hulka kuulub ka enamik intellektuaalse omandi valdkondi. Ent see, kuidas ja milliseid tegevusi intellektuaalse omandi kasutamisel sanktsioneeritakse, on igal pool maailmas veidi erinev. Riigid püüavad neid erinevusi tasandada rahvusvaheliste lepingute sõlmimise teel. Üks näide on ACTA.
ACTA ei võta ära ega muuda inimõiguste konventsioonides ja muudes rahvusvahelistes lepingutes ning riikide põhiseadustes isikutele tagatud põhiõigusi. Tuleb aga aru saada, et iga isiku põhiõiguste piiriks on teiste isikute põhiõigused. Konflikti korral tuleb mõlema poole huve alati vaagida ja leida nende vahel tasakaal.

Eestis ACTA kohta avaldatud arvamustes on vähem tähelepanu pööratud autorite ja ettevõtjate huvidele. Võib ju väita, et ACTA on üksnes rahvusvaheliste korporatsioonide äriplaan, kuid meie oma ettevõtjad vajavad samuti kaitset. Joonisfilmi „Lotte” autorite sõnul tõmbavad tuhanded inimesed endale internetist tasuta „Lotte” filme, kasutades selleks loodud spetsiaalseid otsingumootoreid. Heiki Ernits on seda 9. veebruaril 2012 Eesti Päevalehes tabavalt võrrelnud poodi sissemurdmisega. See on tüüpiline olukord, kus ostja saab kauba kätte ja võib ise valida, kas soovib või ei soovi selle eest autorile õiglaselt tasuda. Kumma kasuks otsustada?

Olen nõus, et Eestis ei ole kuigi palju võimalusi legaalselt autorite loomingut tarbida, kuid see pole vabandus. Kes rikub, selle võib võtta vastutusele. Suure internetivabadusega kaasneb ka suur vastutus.

Facebookis võõra isiku pildi levitaja on õigusrikkuja juba kehtiva õiguse alusel — selleks ei ole ACTA-t vaja. Autoriõiguse seadus lubab teise isiku loodud teost ilma selle isiku loata ja temale tasu maksmata ainult kopeerida ja tõlkida ning sedagi vaid isikliku kasutamise eesmärkidel. Autoriõiguse seadus ei anna õigust autori enda poolt avaldamata teost ilma autori nõusolekuta internetis levitada. Seega on väär-arusaam, et kõik, mis on internetis, on ka vabalt kasutatav.

Samuti võib kaubamärgi omanik ilma ACTA-ta juba praegu nõuda oma õigusi rikkuvate kaupade hävitamist ning kohus võib arestida intellektuaalse omandi õigusi rikkuva kauba või tooraine, seadmed ja sinna juurde kuuluvad dokumendid. Meie oma riigikohus (tsiviilasjas nr 3-2-1-43-09 tehtud otsuse p 15) ja Euroopa Kohus on oma praktikas (Google vs. Louis Vuitton, Marks & Spencer vs. Interflora, L’Oreal vs. eBay) kinnitanud, et internetiportaalid peavad juba praegu tegema järelevalvet oma kasutajate üle. See tähendab, et kui kasutaja andmed või tegevus on ebaseaduslikud, peab teenusepakkuja sellised andmed kõrvaldama või tõkestama neile ligipääsu.

Vaatamata eeltoodule võib vaielda, kas kehtiv intellektuaalse omandi regulatsioon ja ACTA üldse toetavad internetikaubandust, teabevahetust ja loomemajandust nii, nagu me vajaksime. Kuigi elame juba ammu internetiajastus, on seadusandjad, ettevõtjad ja tarbijad alles nüüd hakanud aru saama, et uus ajastu vajab uusi reegleid.

***

VASTU: Alan Rein, IT-asjatundja

Raha läheb pigem rämpsutootjate kätte 

Mul oleks kindlasti ACTA küsimuses seisukoht, kui ma teaks, mille kohta mu seisukoht peaks olema. ACTA tekst pole seisukoha võtmiseks piisav. On õige, et intellektuaalomandit tuleb kaitsta ja kaitsemeetmed peavad olema reaalselt toimivad. Aga ACTA tõlgendamise aluseks olevad dokumendid on salastatud. Ja keegi ei ole nõus või ei saa mulle tagada, et ACTA sõnastusega antavat väga laialdast tõlgendusvõimalust EL-i või Eesti rakendusaktide ja ametivõimude praktiliste sammude kujul minu isikuvabaduste piiramiseks kurjasti ära ei kasutata.

Üks ACTA fundamentaalsetest printsiipidest, et originaalne looming, autori identifitseeritavus ja õiglane tasu peavad olema garanteeritud, leiab heakskiitu ilmselt nii pooldajate kui ka vastaste seas. Aga kogu see hästi makstud juristidest lõhnav übergarantiide võrgustik (õigemini seda võrgustikku kontrollimatult võimaldav), mis ACTA rakenduslikku poolt ümbritseb, on umbes sama mis Patriot Act USA-s: käputäie võimalike terroriaktide ärahoidmiseks pannakse sajad miljonid inimesed ebamugavasse olukorda ja võimaldatakse sigadusi üksikisikute kallal (süüdistuseta kinnipidamise õigus jne).

ACTA oleks olnud rohkem kontekstis ehk 1990-ndate lõpus, kui algas Napsteri ajastu. Praeguseks on ärimudelid nii palju muutunud (MySpace, last.fm, iTunes, Spotify jne), et ühe aktiga kõik need probleemid lahendada on lootusetu. Ainuke mittevastuoluline ACTA oleks füüsilise kauba võltsimise, kaubamärkide nurikasutamise ja patenteeritud tehnoloogia füüsilisel kujul kopeerimise tõkestamine. Kõik ülejäänu — igas konkreetses valdkonnas on oma kontekst ja lahendused.

ACTA-t pooldavate suurte megakontsernide probleem on laiem kui piraatlus. Enamik toodab neist meelelahutust ehk massikultuuri. Tegelikkuses jääb neil saamata väike osa tulust. Korduvalt uuritud ja kinnitust leidnud fakt on, et allalaadijad on suuremad ostjad ja kui allalaadimine poleks võimalik, ega siis eriti palju rohkem ei ostetaks ka. Kaitse- ja krüptotehnoloogiad on juba olemuslikult lahtimuugitavad. Heli tuleb niikuinii ka televisioonist ja raadiost ning on lihtsalt salvestatav ja taasesitatav. See on tehnoloogia olemus.

Probleem on selles, et küsitava väärtusega meediasisu massmüügi pealt tulev raha läheb sellesama massmüügi toetamisele. Tarbija raha läheb rämpsmeedia taastootmisele, mitte innovatsiooniks. Loojad loovad nii ehk nii, aga raha läheb pigem rämpsutootjate kätte. Niigi rahas suplevad Madonnad ja Lady Gagad teenivad piraatluse tõttu lihtsalt mõne miljoni vähem. Mis filmidesse puutub, siis dokumentaale ja telefilme/seriaale finantseerivad niikuinii telekanalid reklaamirahast, art-movie’d on ja jäävad subsideerituks ja nende kinos/festivalil vaatamine igikestvaks rituaaliks.

ACTA-ga ei ole mõtet kiirustada, sest a) asi pole lõpuni läbi mõeldud, b) menetlus on olnud varjatud ja avalikkuse jaoks läbi seedimata, c) muusika ja filmide kopeerimise probleemi puhul on potentsiaalne mõju isikuvabadustele ebaproportsionaalselt suur, d) ühiskondlik kasu ACTA-st on ebaproportsionaalselt väike, sest enamik oletatavast kasust läheb väikese hulga tegijate kätte, kes produtseerivad marginaalse osa innovatsioonist. 

***

Valitud pärle acta kohta viimaseil päevil:

ACTA-t (Anti-Counterfeiting Trade Agreement) on teadaolevalt ette valmistatud alates 2007. aastast, selle lõplik tekst on avalikult kättesaadav alates novembrist 2010. Nüüd on ACTA-le alla kirjutanud peale Euroopa Liidu ja USA ka kõik teised lepinguosalised, v.a Šveits ja Mehhiko. Sellegipoolest ei ole ACTA kõigis Euroopa Liidu liikmesriikides veel jõustunud, sest Euroopa Parlament ja iga liikmesriik peavad selle enne ratifitseerima ning Euroopa Liidu nõukogu saab alles seejärel teha lõpliku otsuse ACTA-ga liitumise kohta.

Põllumajandusega on nüüd täiesti läbi! Laar üritas, ei saanud hakkama, ACTA teeb selle asja ära!  [---] Tavaliselt niisugustel puhkudel, kui inimestel sellised kahtlused on, siis selle vastu aitab, et pannakse foolium mütsi sisse.
Peaminister Andrus Ansip riigikogus, 8.2

Ma pole endale küll veel fooliumist mütsi muretsenud, aga ma olen ikkagi suhteliselt skeptiline selles osas, et ACTA on selline süütu väike dokument, mis ei muuda üldse midagi.
Riigikogu liige ja rate.ee asutaja Andrei Korobeinik, ERR, 9.2

Möll käib nendes riikides, kus omandiõiguse suhtes on endiselt olemas ka arvamused, et kunst kuulub rahvale, autorite looming kuulub rahvale, et see peabki kõik olema vabalt kättesaadav.
Justiitsminister Rein Lang valitsuse pressikonverentsil, 9.2

Kõige rohkem hirmutabki mind Eesti riigiametnike väide, et näiteks ACTA-st ei hakka midagi sõltuma ja tegemist on leebe rahvusvahelise leppega. See on nüüd küll ohusignaal, et keegi on mõned olulised mõtted mõtlemata jätnud.
Kommunikatsiooniekspert Daniel Vaarik, ERR, 26.1