Kuidas hoida neegrid oma aiast eemal
Nädal tagasi saatis justiitsministeerium välja
pressiteate “Vihkamiskuritegude arvu kasv Eestit ei ohusta”. Ajal,
mil häid uudiseid on vähe, leidis see kõik-on-korras
kategooriasse kuuluv sõnum ruttu paljundamist eri meediates, alustades
Postimehest ja “Reporterist” ning lõpetades mitmete
blogipidajatega. Neile, kes justiitsministeeriumi pressiteadet juhtumisi siiski
näinud pole, siinkohal väike kokkuvõte: ministeerium oli
koostöös Tartu ülikooliga uurinud rassismi ja ksenofoobia
ilminguid Eesti trükiajakirjanduses ja internetis, jõudes
justiitsministeeriumi kriminaalteabe ja analüüsi talituse
nõuniku Eerik Hanni suu läbi rahustava tõdemuseni, et
“uuringu tulemuste kohaselt puudub täna Eestis baas
vihkamiskuritegude arvu kasvuks”.
Tegelikult on see baas
– koguni vihkamise andmebaas – Eestis siiski olemas. See on
e-riigile kohaselt kõigile kättesaadav ja mugava
otsingumootoriga varustatud ning seda haldab riigieelarve raha eest Eesti
Kirjandusmuuseumi folkloristika osakond. Räägin serverist Haldjas,
mis paikneb aadressil www.folklore.ee ja pakub avalehe sõnul
“mitmekülgset informatsiooni” eestlaste “suulise
pärimuse, folkloori ja rahvausundi kohta”.
Niisiis
– kui teid on kunagi vaevanud küsimus, miks on neegri kirstul ainult
kaks sanga (salvestatud kui keerdküsimusetüüp nr 2750), siis
Eesti suuline pärimus (või on see koguni rahvausund?) teab vastust:
“Prügikast on ikka kahe sangaga.”
Keerdküsimusetüüp nr 2749 püstitab uue probleemi:
“Mis vahet on neegril ja koerasital?” Vastus kõlab:
“Koerasitt läheb poole aasta pärast valgeks.”
Keerdküsimusetüübis nr 2756 päritakse: “Mis vahe on
neegril ja sibulal?” Folklooriserver vastab: “Sibulat
lõikudes tuleb vesi silma.”
On
märkimisväärne, et folklore.ee ei tegele ainult tühja
targutamisega, vaid siit leiab ka praktilisi nõuandeid. Aadressil http://www.folklore.ee/~liisi/o2/
otsing.php?id=19540&q=kogemata&idq_button=1 on kuues versioonis
salvestatud näteks mure: “Kuidas hoida neegrid oma aiast
eemal?”
Vastuseks pakutakse: “Poo üks maja ette
üles.”
Need “keerdküsimused” ja
“anekdoodid” (kui kasutada Kirjandusmuuseumi kasutatavaid
eufemisme) on kogutud ajavahemikus 1960ndatest 1990ndateni. Ma ei ole
pädev ütlema, kas selline rassismisita tükkhaaval kuivatamine ja
harras albumisse kleepimine oli tõesti hädavajalik, kuid tegu on
tehtud ja tulemus on ilustamata peegeldus sellest, mis tundub eestlastele
naljakas ja lõbus. Üsna arusaamatu on aga see, miks üks
Euroopa riik peab niisugust teise rassi põlastamist avalikult – ja
ühegi kommentaarita – eksponeerima riigi raha eest ülal
peetaval veebilehel.
Võime ju eeldada, et kutse neegreid
üles puua ei ole mõeldud tõsiselt ja et ükski musta
nahavärviga inimene ei valda meie salakeelt piisavalt, solvumaks
väitest, et neegrite kirstudel on “laiad praod” selleks, et
“ussid saaksid väljas oksendamas käia” (keerdküsimus
nr 2751), kuid see pole vabanduseks. Need “naljad” on rassism selle
kõige ehedamal ja mürgisemal kujul. Folklooriserver (milline
süütu väljend!) on otsekui ilma kaaneta reoveetunnel, kuhu
tohiks tegelikult sisse lasta vaid gaasimaskiga varustatud kalestunud
spetsialiste.
Mind üllatab tegelikult ka Eesti r
assism
ifolkloori talletamise aeg. Miks oli neegrite mõnitamine levinud ajal,
mil Viru hotelli veel polnud või aastal 1995, kui Estonia oli just
uppunud? Kust see arrogantsus tuli? Paistab, et säärast Ku Klux
Klanile au tegevat huumoripärimust on suust suhu edasi antud läbi
mitme põlvkonna, kuigi peale Lumumba-nimelises ülikoolis
käinute pole tavaeestlastel olnud kuni lähiminevikuni mingit erilist
võimalust teist nahavärvi inimestega kokku puutuda.
Ja
võib-olla on see ka võti.
Võib-olla vajaksid
endast sageli põhjendamatult heal arvamusel eestlased vaimseks
küpsemiseks nii umbes 50 000 Aafrikast pärit immigrandi
sisserännet.