Riiklik õppekava määrab väärtused, mida tuleks koolis õpetada. Paraku pole see vaid õpetamise küsimus! Eelkõige on väärtuseks see, millest hoolitakse ja mis mõtestab elu. Ühiskonnas, kus üha kiireneb elutempo ja kasvab üksindus, on väärtuskriisi ületamiseks vaja palju muudki peale teadmiste.

Kuid kriis iseenesest on seisund, mis ei saa püsida, see kas laheneb või viib süsteemi kokkuvarisemiseni. Nii on üsna loomulik ja vajalik, et ka väärtuskriisist otsitakse teed välja. Tartu ülikooli eetikakeskuse välja antud Linda ja Richard Eyre’i tõlkeraamat “Kuidas oma lastele väärtusi õpetada” (tõlkinud Tiia Krass, Eesti Keele Sihtasutus, 2014, 216 lk) on üks selliseid katseid (samuti nagu oli seda oma ajal Tartu Ülikooli eetikakeskuse rajaminegi).

Raamatu autorid ei ole valinud kerget viisi väärtuste käsitlemiseks. Olles ise küll kristlased, on nad teadlikult vältinud termineid, mis viitaksid religioonile, et mitte “vähendada vanemate arvu, kellele see raamat sobiks” (seetõttu on välja jäänud ka kristliku moraaliteoloogia tähtsaimad mõisted, jumalikud voorused usk ja lootus).

Autorid eraldasid väärtused iseloomuomadustest ning loobusid kasutamast ka terminit “voorused”. Sellest on kahju, sest sõna “voorus” vajaks eesti keeles hädasti rehabiliteerimist ja vabastamist talle viimase saja aasta jooksul külge kleepunud silmakirjalikkuse konnotatsioonist. Kristlaste jaoks on inimlikud voorused mõistuse ja tahte harjumuspärased ja püsivad head omadused, mis juhivad inimese tegusid, korrastavad kirgi ning suunavad käitumist. Voorusi omandatakse ja tugevdatakse kõlbeliselt heade tegude pideva kordamisega. Raamatu autorid on defineerinud väärtuse kui “printsiibi, mis toob kaasa heaolu või takistab kurja või teeb mõlemat”. Väärtusi kui kõlbelisi põhimõtteid peab kindlasti lastele õpetama.