Kuidas päästa Eesti?
Kunagi noormehe põlves olin ma kunagi hädas puulõhkumisega. Üks pakk ei tahtnud kuidagi kirvele järele anda. Mõtlesin isegi kiilu appi võtta. Vanaisa vaatas seda rassimist pealt ja soovitas paku lihtsalt teisest otsast lõhki lüüa. Võtsin nõu kuulda ja sain sellest pakust suhteliselt kiiresti jagu. See vana lugu tuli mulle meelde, jälgides praeguseid otsinguid kriisist väljumiseks.
Meil tuleb enesele selgelt aru anda, et tegu pole tavapärase kriisiga, mis tavaliselt korduvad mõne kümnendi või tosina aasta tagant. Tegu on olulisema ja keerulisema juhtumiga, kui meie ihusilmad senini on näinud. Seepärast pole võimalik lahendust leida põhimõttel - "teeme nii nagu eelmine kord". See kukub läbi, sest meenutab ratsarünnakut tankiväe vastu. Meil tuleb paljusid asju ümber mõtestada ja häbeneda pole siin midagi. Kellelgi pole keelatud targemaks saada. Seejuures on kõige halvemateks kaaslasteks kriisiolukorras nutt, hala ja üksteise süüdistamine.
Meie "masul" on kahtlemata eripäraseid eesti jooni, mistõttu ei toimi ka põhimõte - "Teeme nagu teised teevad."
Meie kriis koosneb kolmest samaaegsest osakriisist.
- Eelarvekriisist, millele me andsime ise hoo sisse 2008. aasta ülespuhutud eelarve ja arutute aktsiisitõusudega. Seepärast jäi eelarve vinduma juba enne, kui maailma "masu" üle meie läve astus.
- Maailma majandussurutise halvav mõju meie väikesele ja avatud majandusele.
- Struktuursest kriisist, mis on meie kiire arengu paratamatu tulemus. SKT jõudmine 20000 $ - ni (ostujõu pariteedi alusel) oleks seisaku kaasa toonud ka ilma eelnevalt loetletud osakriiside olemasolust.
Tagatipuks tuleb loobuda kujutelmast, nagu me oleksime väikesed abitud laastukesed maailma kriisilainetel. Meil on palju rohkem võimalusi kriisi ületamiseks, kui me arvame.
Alljärgnevalt mõningast kriisiteemalist teisitimõtlemist, millest võiks ehk edasimõtlejatel kasu olla.
1. Eelarvekärped ja selle tasakaal ei päästa Eesti majandust. Tegu on vaid hädatarvilike sammudega, mis päästab vaid riigimasina rattad seiskumisest. Samas süvendavad need kärped omakorda veelgi majanduslangust. Seega jääb teadjatele inimestel valitsuse tegevusest üsna inetu mulje. Eelarvekärbete kirgliku kampaaniaga päästaksid riigiisad justkui iseenda igapäevase elu-olu, kuid ülejäänud ühiskond vaadaku ise kuidas hakkama saavad. Valitsus peaks kiiresti esitama arusaadava tegevuskava, mille hulgas on eelarve kärpimine vaid üks osa tegevusest.
2. Meie rahaturul tuleb astuda otsustavaid samme selle elavdamiseks. 90% turust on Rootsi pankade käes ja neil on ilmne poliitika vaba raha koju viia. Me ei tea, mis toimub Rootsi rahanduse süvikutes. Mõistagi on rootsi kroon ametlikult kindel nagu raudnael, kuid üha rohkem sahistatakse rootslaste salamõtisklustest eurole üleminekuks. Seetõttu tuleks raha väljavoolu tõkestada nii palju kui võimalik ja taastada panganduse krediteerimishuvi. Kiidame endisi hansapankureid uue panga asutamise eest, kuid see ei ole piisav. Ilmselt tuleks valitsusel kaaluda riikliku kommmertspanga asutamist, kasutades selleks valitsuse reserve. Seal võiks hoida eelarvet ja valitsusega seotud fondide vahendeid. Kahtlemata elavdaks see väikese ja keskmise ettevõtluse krediteerimist ja tooks esile rootsi pankade tegeliku huvi Eesti rahaturu vastu. Sellele pangale tuleks tegevuse käigus leida kaugemalt osanik maailma tugevate pankade hulgast.
Valitsusel ja Eesti Pangal tuleb igati ergutada hoiu-laenu ühistute asutamist. Alustuseks sobiksid asutajateks paljuski korteriühistud, mille kaudu käibib aastas kümneid miljardeid kroone. Valitsus ja Eesti Pank võiksid toetada koolitusega. Õla saavad alla panna ka kohalikud omavalitsused. Sellised rahaasutused on Lääne- Euroopa mitmetes arenenud maades üsna levinud. Väikelaenude turul toimivad nad paindlikult.
3. Kasutagem Eesti majanduse väiksuse eeliseid. Meie majandust elavdaksid ainuüksi mõned n. ö. miljardiprojektid (kroonides). Konkreetsete suurprojektide eest seismine rahvusvahelisel tasandil on iga valitsuse üks esmaseid ülesandeid nii suurtes kui väikestes riikides. Tallinna Sadamal saab ehk asja koostööst Ningpo sadamaga. Savisaar on kõnelenud miljardisest süstist Linnahalli. Oleks igavesti uhke, kui igal erakonnal oleks kärpemiljardi kõrval raporteerida ka mõnest investeerimismiljardist, mis on muudetud erakonna südameasjaks. Riigil tuleks kaaluda Thatcheri aegset brittide võtet investeeringute ligimeelitamiseks. Seal pakkus riik arendajatele tasuta maad arengupiirkondadesse pärast seda, kui arenduskava oli ellu viidud. Paraku pole meil taolisi kavasid ette valmistatud. Need võiksid olla nii üleriiklikud kui ka maakondlikud. Mõni tugevam vald ja linngi saaksid ehk sellega hakkama, kui neil sobivat maad oleks. Selle töö koordineerimiseks võiks meil ühel päeval olla Majanduse- ja arenguministeerium.
4. Mõistlik on tunnistada, et esimese hooga on eurole ülemineku rong läinud. Eurokriteeriumite meeleheitlikule täitmisele tuleb eelistada majanduse turgutamise ülesannet. Euro iseenesest ei aita meid majanduskriisist väljumisel. Slovakkia ohverdas väga palju eurole ülemineku nimel. Tänaseks on ta eurotsooni suurim kukkuja. Kui majandus on haavatav, siis rahaühik üksi palju ei aita. Praegu tundub, et pole mõtet vedada kogu rahvast läbi Punase mere, et enne Tõotatud Maad nentida, et jaks on otsas. Mõelgem tagasitee raskustele.
5. Vast ei ole mõtet vaevelda mõnesajakrooniste matusetoetuste ja muude väiksemate sotsiaalsete kulukärbetega. Tuleb üksikisiku tulumaks viia tagasi 26%-le, mis võiks lähiaastateks aidata kõige suuremast hädast ülesaamisel. Iga tõusuprotsent on ligikaudu miljard lisakrooni eelarvesse.
Mõtteid võiks jätkata, kuid esialgu aitab. Valitsusel on võimalus oma poliitika ümber mõtestada ja viia majandus välja madalseisust.
