18.04.2008, 00:00
Kus te olete, Sorose mantlipärijad?
Hiljutises teleseriaalis otsis üks Eesti rikkamaid ärimehi oma
elutöö jätkajat. Aga kust me leiame Eestis mantlipärijad
sellistele inimestele nagu George Soros, Mott, Andrew Carnegie või
Rockefeller?
Need suurkujud on panustanud riikide infrastruktuuri,
mis aitab muutusi ellu viia (fondid), teiseks on nad investeerinud inimestesse,
kes neid muutusi ellu viivad (stipendiumid õpinguteks jne).
Mis saab siis, kui rahvusvaheline filantroopiaraha enam meist ei huvitu?
Nüüd on kohalike inimeste kord see töö
üle võtta ja toetada pikaajalisi ja esialgu vahel mõttetuna
näivaid investeeringuid
ühiskonda. Väärtustepõhist kodanikuühiskonda ei
tee poole aasta ja poole miljoni krooniga, vaid tegu on mitmekümneaastaste
investeerimisprojektidega.
Eesti ettevõtted ja ettevõtjad
ei jõua järele. Nad otsivad siiani peamiselt kergesti
mõõdetavaid ja kiiresti lahendusi pakkuvaid teemasid
või piirduvad projektidega, mis kõigil silma
märjaks võtavad, näiteks heategevusega. Liiati tahetakse
lahendada kitsaskohti, mis peaksid olema suuresti avaliku võimu enda
töö – haiglate sisustamine aparatuuriga või lastekodude
varustus. Või siis toetada silmapaistvaid tegevusi, näiteks
sporti ja kultuuriüritusi. Martin Luther King on öelnud, et
filantroop pole see, kes kerjusele raha annab, vaid see, kes süsteemselt
investeerib kultuuri ja keskkonda, mis ei toodaks annetusi vajavaid kerjuseid.
Tõsi, on ühiskondlikult kaalukaid algatusi,
näiteks Aadu Luukas proovis Ühiskondliku Leppe Sihtasutusega, Aino
Järvesoo propageeris kunstviljastamist, Urmas Sõõrumaa
toetab mitmeid fonde, Hannes Tamjärv asutas kooli
ja Heateo Sihtasutuse. Aga need on üksikud näited, mis
kõige sarnasemad strateegilisele filantroopiale ja ühiskonda
investeerimisele. Ülejäänu on eelkõige suunatud
konkreetsete probleemidega (ühekordsele) tegelemisele, mitte ennetamisele.
Eeldused kodanikuühiskonna arenguks on meil head: tänu
väiksusele suudab riik rääkida, suhelda, teavitada,
konsulteerida ja arvestada oma elanikonnaga. Kodanikuühiskond pole ju
midagi muud kui inimeste omaalgatuslik koostöö oma huvide
teostamiseks ning avalike asjade arutamiseks. Kuid kui Lääne
filantroobid poleks Eestis kodanikuaktiivsuse ja kodanikuühiskonna
kujunemisse oma raha investeerinud, oleks meil kümneid kordi rohkem
väga vaeseid inimesi, üksindusse jäetud
lapsi, sallimatust ja korruptsiooni. Aga meil on
tegelikult ikka väga hästi läinud.
Igal
turundusüritusel ja juhtimiskonverentsil räägitakse
eristumisest, turuaukude kasutamisest, isiklike väärtustega
eeskuju näitamisest, selliste partnerite leidmisest, kes aitavad
olemasolevaid kliente hoida, jne. Miks tegutsevad ettevõtjad
endiselt arusaamas, et filantroopia on mõne katuse parandamine,
lastekodule kommide saatmine või kodututele pirukate pakkumine?
Vahest peaksime lisaks Armin Karu mantlipärija saatele tootma ka
ühe Lääne filantroobi mantlipärija saate, kus inimesed
saavad valida neid, kelle senine töö, eetika ja käitumine
lubaksid saada suurmeeste järglaseks.
Niikaua kui meie
osalemise, kaasamise ja demokraatia arengut rahastavad Lääne
filantroobid ja Euroopa Liit, aga mitte sõltumatud Eesti
ettevõtjad, ei ole need päriselt “meie” vajadused
ja soovid. Tahaks, et filantroopia ülemaailmsel foorumil, mis toimub igal
kevadel USAs ja kus on koos maailma suurimad ja edukamad filantroobid, saaks
tutvustada ka E
esti suurmehi.
Kus on ettevõtjad, kes näevad Eesti
riiki ja inimesi mitmekümne aasta perspektiivis, investeerivad nii
infrastruktuuri loomisse ja hoidmisse kui ka selles süsteemis tegutsevate
ja tegutsema hakkavate inimeste harimisse ja koolitamisse, ausate ja
õiglaste põhimõtete arendamisse? Ootamata kohest tasu
oma ettevõttele ja tunnustust oma nimele?
Kus te olete,
mantlipärijad?
Autor on kodanikuühiskonna aktivist ja
Eesti Mittetulundusühingute ja Sihtasutuste Liidu nõukogu liige.