Mina aga tahaksin pöörata tähelepanu teistele uudistele, esmapilgul võib-olla mitte nii tähtsatele, aga siiski silmapaistvatele. Kui nüüd täpsustada, siis esimest korda Moldaavia parlamedi üürikese tegutsemisaja jooksul valiti sinna saadikuks inimene, kes kannab kikilipsu (siin ei vihja ma mitte mingil moel Eesti presidendile). Veel aprillis, seadusandliku kogu esimestel istungitel, tõusis 44-aastane Calin Vieru - aga jutt käibki nimelt temast - esile oma kolleegide halli tuimuse või rikkusega uhkeldamise taustalt. Asi pole isegi mitte kikilipsus, see on vaid riietuse detail, vaid selles, et esimest korda on parlamendis inimene, kelle isa ei kündnud maad ega karjatanud lambaid. Calin Vieru on esimene linlaste parlamendisaadik. Põhimõtteliselt juhtus Eestis sama asi üheksateistkümnenda sajandi lõpus. Calin Vieru on teistsugune veel ka selle poolest, et oma kolleegidest erinevalt ei kasvanud ta üles mitte komsomolikirjanduse peal, vaid niinimetatud prantsuse uue romaani peal. Mitte nõukogude estraadi, vaid rock and roll'iga.

Calini isa Grigore Vieru oli Moldaavia niinimetatud "rahvusluuletaja". See on küll vaieldav tiitel, ent Moldaavias on sellel peaaegu ametlik staatus. Pärast tema traagilist hukkumist selle aasta jaanuaris esitasidki opositsionäärid tema poja kandidaadi.

Vanasõna ütleb, et loodus puhkab andekate vanemate laste peal. Calin Vieru puhul pole see sugugi nii. Asi on selles, et kui isa, kes sai tuntuks oma patriootlike, kuid siiraste värssidega, oli vaikne lüürik, siis pojast kasvas realist, ning seejärel andekas ärimees, kes sai selleks, kelleks ta alati oli tahtnud saada - miljonäriks.

Mäletan, kuidas ta alustas, organiseeris diskosid, müüs teksaseid ja akvaariumikalu, asutas isegi meditsiinilise kooperatiivi. Asi on selles, härra Vieru juunior lõpetas meditsiiniinstituudi ja tahtis tõsimeeli tegeleda arstikarjääriga. Ent üheksakümnendate algul oli tulusam restorane avada. Arvatavasti ei saanud siin läbi ilma luuletajast isa nimeta. Ent pärastpoole tegutses Calin Vieru iseseisvalt. Esimesele ühiskondliku toitlustamise ettevõttele järgnesid tõelised kohvikud ja restoranid, seejärel ööklubid ja piljardisaalid. Chişinăus käies külastasin alati neid asutusi ja võin väita, et hindade ja mingil määral teeninduse kvaliteedi poolest ei jää nad meie Tallinna omadest sugugi maha. Võib-olla on anturaaž värvikam ja külastajad pateetilisemad, aga seda võib bessaraabia koloriidi sisse arvata. Juku-Kalle Raid ei luba valetada, koos käisime.

Muide, mõtte ööklubide avamiseks sai Calin Vieru veel kooliaegadel, kui ta esimest korda Tallinnas käis. "Viru" hotellis elades käis ta salaja kohalikus varietees, mis teda vaimustas.

Aga veel jutustas ta mulle kohtumistest eesti punkaritega. Tema rääkiski mulle, et on olemas mõistatuslik ansambel, mis kandis Propelleri nime. Tõsi, 1982. aastal ta veel ei teadnud, et Peeter Volkonskist saab tema isa, Grigore Vieru luulekogumiku "Sest, et armastan" koostaja ja tõlkija.

Seni pole mulle veel selge, kui edukaks kujuneb esimese Chişinău playboy poliitiline karjäär, kuid tundes tema indu, tarmukust ja kaasasündinud nutikust loodan, et see õnnestub.