Mind sundis sule haarama ajakirjanduses juba pikka aega kestnud vastastikune süüdistamine patsiendi poole ja meedikute vahel, eriti aga see, et algpõhjusteni ja lahendusteni ei jõutagi, ja kogu selles virvarris, selles tohutus rahateenimise ning rahakulutamise meditsiinilises masinas on inimene kui patsient unustatud ning kaotsi läinud, ta on muudetud asjaks, meditsiiniliseks juhuks, lihtsalt üheks keisiks.

      Arst Helve Breibergi arvamusartiklit "Isiklike terviseprobleemide lahkamine meedias on kohatu" (Postimees 2. juuli 2010)  saadab algusest lõpuni mingi kaeblik noot, et mitte öelda nutulaul: justkui meedikud (mõeldud on vist arste) oleksid maaslamajad (kas tõesti oleme!), neid lüüakse, neid mustatakse lakkamatult mingi salapärase intriigi või intrigandi huvides, nagu eksisteeriks mingi meedikutevastane vandenõu, kogu töö meditsiini valdkonnas peaks olema puutumatu, seisma  kõrgemal tasemel võrreldes tavaühiskonnaga, ehk kitsamas mõttes sootsiumiga, milles need komplitseeritud kaasused tegelikult aset leiavad. Arst on kuidagi hämmastunud, ja arvab, et millegipärast inimesed ei tea, et kõik on surelikud, ja postuleerib valjuhäälselt, et isegi 21. sajandi meditsiin ei suuda kinkida "igavest elu" (seda suutis kord "kõikvõimas Nõukogude Meditsiin", kuid see sai otsa - allakirjutanu isiklik arvamus). Lisaks, ja üsna kohatult, astub arst patsiendi suhtes kohtumõistja rolli. Siinjuures meenub kuulsa Prantsuse kirjaniku Roger Martin du Gard'i romaani "Perekond Thibault" arstist peategelase Antoine'i mõtisklus, milles ta ütleb, et arst ei tohi valida pooli, ta peab andma abi nii politsei poolt läbipekstud töölistele kui ka tööliste poolt läbipekstud politseile. Ta peab tegema seda tööd, mille ta on endale arstivandega vabatahtlikult kohustuseks võtnud. Arst ei tohi ära põlata ka neid patsiente, kes võib-olla ise ongi oma ihu- või hingehädades süüdi. Mäletame väga hästi, kui palju, sealjuures mitte kaua aega tagasi, oli meedikutest kirglikke suitsetajaid! Nn arstide toad olid sageli sinist tubakasuitsu täis! Kopsuhaigele aga soovitati samas suitsetamine otsekohe maha jätta.

      Nüüd salastamisest, salatsemisest ja andmekaitseseaduse sisulisest poolest. Kas tõesti nii ulatuslik ja kogu ühiskonda haarav sotsiaal-kultuuriline ning teaduslik-rakenduslik valdkond nagu seda on arstiabi, või laiemalt tervishoid, mis haarab endasse inimolendi sünni, arengu, terveksolemise, haiguse, tervenemise ja ka surma, peab olema surutud "kinniste toimikukaante vahele", kuhu on peale löödud tempel "TÄIESTI SALAJANE", või isegi tugevamas variandis  "CC - soveršenno sekretnõi". Allakirjutanu on veendunud, et ükski enam-vähem normaalne inimene ei tunne huvi selle vastu, kas Jaan või Juhan, Mall või Maali põeb mingit suguhaigust, isiksuse kahestumist või bipolaarset häiret või isegi prostata hüpertroofiat (praegune ilukirjanduse kuum teema)! Muidugi eksisteerib arstidel ametisaladuse hoidmise kohustus ja vaikimise keeld. Meedias ei ole kohane konkreetseid andmeid avalikustada, seda ei oodatagi, kuid meditsiinivõrgustikus tekkinud probleeme tuleb arutada. Nakkushaigustest peab olema asjalik epidemioloogiline ülevaade konkreetses kommuunis ja ka riigis tervikuna.  Kus diagnoositi leeprajuht, milline on olukord tuberkuloosi (eriti multiresistentse tbc) haigestumise osas, kust sai alguse düsenteeria, hepatiit jne? Meditsiinis ettetulevatest vigadest ning eksimustest, tervisest ja haigusest ning arstiabi kättesaadavusest on meedias võimalik arutleda ka konkreetses asjalikus vormis, et keeruliste probleemide lahendamiseks parimaid võimalikke teid otsida, et järgnevaid eksimusi ära hoida. Inimesel on ju õigus kvaliteetsele arstiabile, see on üks tema põhiõigustest. Paratamatult jõuab meediasse nii ühe või teise inimese tavaline "patt" - eksimus (ettekavatsetud või ettekavatsematu), vargus, mõrv, põletamine, laimamine jne. Selline on kord juba ühe  ühiskonna läbipõimunud elu, st patuste inimeste elu, mida demonstreerib kunstis ka meie ürgisa Aadama itk. Kuidas saaks meditsiin end kogu sellest keerulisest süsteemist, sellest võrgustruktuurist välja lülitada ja seista uhkes üksinduses - steriilsena, isoleerituna, vigadeta, eksimusteta nagu jumalad Olümposel (kuigi antiiksed jumalad Olümposel olid ise meeldivalt ja inimlikult patused)?

      Äpardused ja arusaamatused, hoolimatu käitumine, möödarääkimised, teisese arvamuse (millele patsiendil on õigus) andmisest keeldumine tekivad peamiselt kommunikatsiooni vigadest, kultuuri ja kasvatuse puudusest, arrogantsusest ja isegi nn hamstvost (matslusest, nagu Juri Lotman seda sõna soovitas tõlkida). Euroopa Liidu Kliiniliste Uuringute Hea Tava juhtnöörides on selgesõnaliselt sees nõue, et patsient või tema pere annab nõusoleku raviks või uuringuteks siis, kui probleemi on põhjalikult selgitatud ja sellest on ka aru saadud, see on nn arusaav ehk mõistev nõusolek (i understanding consent). Olles töötanud Rootsis ühes suures Stockholmi haiglas, torkas otsekohe silma Rootsi arstide ja õdede pühendumus üks või teine probleem patsiendile sisuliselt selgeks teha, seejuures käsitleti avameelselt ka prognostiliselt mittesoodsaid olukordi. Kui juhtus olema patsient, kes ei saanud aru ühestki enamkõneldavast keelest, kutsuti vahendajaks patsiendi emakeele oskaja, sest seadusega oli pandud kohustus, et haigla omaks erinevaid keeli kõnelevate inimeste nimekirja. Selline andmebaase oli isegi Põhja Rootsi Norrbotteni läänilinna Bodeni keskhaiglas. Ravivigadest ja muudest eksimustest raporteeris haigla juhtkond ise vastavasse seadusega kehtestatud instantsi. Sel juhul olid sanktsioonid leebemad ja probleemi püüti koheselt arutada.  Kui aga selgus, et keegi oli püüdnud mingit ebakohta või raviviga tahtlikult varjata, siis võeti kasutusele hoopis teised meetmed. Ka Saksamaal Schillerhöhe Kopsukliinikus (Baden-Württembergi liidumaa) arutati läbi kõik kaebused, eksimused ja ebakohad, kui neid juhtus töös ette tulema. Eestis selline praktika siiani puudub. Samuti peavad Soome meditsiinialaste raamatute autorid (olen viimase paari-kolme aasta jooksul tõlkinud neid üsna palju) väga oluliseks arsti ja patsiendi usalduslikku suhet, kus patsiendi nõustamine tähendab eelkõige nõupidamist, mõlemapoolest vastutuse ja kohustuse võtmist. Kusjuures patsient ei pea kohe ja sealsamas andma oma nõusolekut, ta võib kodus oma perekonnaga asja põhjalikult läbi arutada ja siis juba veendunult vastata.

      Uskuge, pr. Breiberg, Riigikogu liikmed (viide Toomas Trapidole) ei soovi kuulda inimestelt ainult negatiivseid kogemusi, vaid kompleksselt kogu probleemi sisu, et koostöös arstidega parandada tervishoiu süsteemi organisatoorset külge, sest arstid ehk meedikud, nagu Breibergi artiklis on kirjas, ei suuda ju üksi sellel võitlusväljal võitu saavutada (Eestis armastatakse alati millegi eest või millegi vastu võidelda, vana kultuuriga maades ei ole võitlus käibesõnaks). Mis siis sellest halba on, et "isegi Riigikogu liikmed" nii olulistes ühiskonnaelu küsimustes nagu seda on meditsiin - haigus ning tervis, sündimine, elu ja surm - sõna julgevad võtta? Kust pärineb see arusaam, et meedikul puudub võimalus avalikuks vastulauseks ja endale kaitse muretsemiseks (isegi arreteerimisel kõlab politsei suust alati fraas: teil on õigus kaitsele, kuid iga teie sõna võidakse kasutada teie vastu).