Maailm oleks olemas isegi siis, kui meid ei oleks. Maailma olemasolu kohta saab koguda tõendeid. Need pole sama mis maailm ise, samuti nagu ei ole vihmamantli nägemine veel vihmasadu, ja sümptom ei tähenda veel tingimata haigust. Vihmamantel võib rääkida vihmast, sümptom võib vihjata ühele või teiselegi haigusele. Vihmamantlit võib kanda ka kuiva ilmaga, paljudel juhtudel võib haigus puududa, sest sümptomile leidub teisigi põhjuseid. Miks me siis räägime 21. sajandil hariduse ja teaduse edu kiuste avalikult lamedast Maast?

Sarnaselt maailma objektiivse olemasoluga leidub omadusi, mis paistavad olema osa inimene olemisest. Näiteks usk asjadesse ilma tõenditeta või tõendite kiuste. Tõenditega arvestamine sõltub suuresti meie tahtest. Tõenäosus uskuda kirjeldab inimest, mitte maailma. Rääkida meist kui ebausklikest pole etteheide. Eri määral tegelikkust kirjeldavate tõendite keskel oleme sunnitud tegema kompromisse, milles siis paratamatult kipume eelistama oma arusaamadega sobivat.

Viimasele viitavad vaidlused vaktsiinide teemal. Mõtlemine sõltub emotsionaalsest seisundist. Sadade miljonite laste ja täiskasvanute elu päästmise kõrval tabab kedagi traagika julma statistilise paratamatusena, sõltumata sellest, mida teeme, teame või tahame. Maailma toimimisse kuulub paras kogus juhuslikkust. Ja see toidab määramatust, mis omakorda röövib õiguse lubada midagi sajaprotsendiliselt. Isegi kui tingimused paistavad sarnastena, siis tänu juhusele mõnel lihtsalt veab ja kahjuks teistel ei vea. Kurbusest sündiv pahameel ja teadmatuse toidetud hirm ning viha muudavad mõtlemise lihtsamaks ja allutavad selle valima ning tõlgendama tõendeid tahtele sobivalt.

Et maailmast arusaamine muutub üha enesekesksemaks, siis sõltub küsimus Maa kujust sellest, milliseid tõendeid keegi usub. Üha enam usutakse seda, mida ise oma silmaga nähakse – nii et Maa on lame, kuna see paistab lamedana. Teiste poolt esitatud vastuargumendid ja tõendid pole seega midagi enamat kui vaid ideed, aga ideed ei ole seadused. Tulemuseks on selliste ideoloogiate võidukäik, mida ei mõjuta faktid, vaid teiste inimeste arvamused. Nende valimatuks kuhjumiseks pakub soodsa pinnase emotsioonidel töötava ärimudeliga sotsiaalmeedia.

Jälgi oma tundeid, kui kuuled kedagi rääkimas midagi, mis on sulle teadaolevalt vale! Esialgne kerge ebamugavus muutub ärrituseks, kuni kasvab tasahilju vihaks ja põlguseks. Võimalik, et selline negatiivse emotsiooni puhang on seotud oletuste ja eksituste keskel elamiseks vajaliku kaitsemehhanismiga. Pole siis ime, miks jaotuvad vaktsiinide, lameda Maa jms pooldajad ning vastased vihastesse, solvavatesse vastasleeridesse. Kipume süüdistama neid, kes (maailma toimimisega kooskõlas) ei anna sajaprotsendilisi lubadusi, samal ajal jagades kiitust suurema või väiksema valega mustvalgete kingituste toojatele.

Üha enam usutakse seda, mida oma silmaga nähakse – Maa on lame, kuna see paistab lamedana. Teiste poolt esitatud vastuargumendid ja tõendid pole seega midagi enamat kui vaid ideed, aga ideed ei ole seadused.

Kuid samavõrra eksitav on pidada emotsionaalset mõtlemist ainult kahjulikuks. Sest kui see on sedavõrd levinud ega ole inimkonda samas välja suretanud, siis peab nähtuses peituma midagi kasulikku. Seejuures peab kasu olema kahjust suurem. Näiteks ei saaks teadlane luua teooriat asjade toimimisest ilma oletusteta. Temagi peab spekuleerima, lubama lahendust seal, kus on tegelikult pelk lootus. Kas või selleks, et saada teaduslikeks katseteks vahendeid ja raha. Viimase allikaks on keegi, keda saab sõnadega ära võluda. Enamik rahastki on omamoodi pettuse vili, mis lubab lisandväärtusega hüvesid, mis päriselus osutuvad hoopis väiksemaks. Oleme ostjatena oma emotsioonide vangid ja just tunnete tõttu täituvad kodud asjadega, mida hiljem ei kasutata. Järelikult on selline mõõdukas enesepettus majandusele ja isegi teadusele kasulik.

Inimene elab kõigi aegade parimat elujärge ja unistab veelgi paremast. Arusaamatult kasvab samal ajal kurbade, hirmunud ning pahaste indiviidide hulk. Hädasid põhjustavad arenguga kaasnevad uued, senikogematud olukorrad ja protsessid ning keskkonda lisanduvad heaolu ja tervist ohustavad riskid. Lisaks suhtlevad ja suhtuvad inimesed pisut teistmoodi kui „vanasti“. Paratamatult kaasneb sellega kalamehejuttude, ebatõdede ja blufi kasv tänapäeva meedias ja teadvuses. Kui vaadata viiskümmend tundi videoid lamedast Maast, siis paistabki see lõpuks usutav.

Selles valguses on huvitav protsess, millele puudub õigustus nii inimese arenguloost kui loodusest, sealhulgas füüsikaseadustest lähtudes. Evolutsioon soosib nooremaid, aga täna nihkub rahvastiku struktuur vanemate kasuks ja nüüd räägitakse surematusest juba kui tehnilise ülesande lahendamisest. „Surematuse turu“ toodete aastane käive USAs on umbes viiskümmend miljardit dollarit. Suurem osa müüdavast on pelgad lubadused, ideed. Probleem pole üldse piisavate tõendite puudumises. Enamiku, kui mitte kõigi lubaduste kohta on piisavalt tõendeid, et need ei suuda vananemist pidurdada, rääkimata selle tagasipööramisest. Ometi äri õitseb!

Agatha Christie krimilugude saladuseks olevat heade petturitega ühine oskus häirida põnevusega lugeja loogilist mõtlemist, mistõttu ta ei märka mitmeid olulisi tõendeid. Ärge siis imestage, kui elu pikendavas äris osalevad paljud teadlased. Hoolimata sellest, et neid on treenitud kriitiliselt mõtlema ja tõendite olemasolul oma ideest loobuma, võib teatud jäärapäisusest ja julgusest olla kasu eranditega tegelemisele ja uue avastamisele. Kuigi see on nõrk tõend hullumeelsuse puudumisele, võimaldab see argument tegeleda paljugi põnevaga. Eriti juhul, kui selleks raha antakse.

Elu pikendavaks uurimistööks vajaliku ressursi enamik pärineb Räni­oru IT-miljardäridelt, nagu Oracle’i omanik Larry Ellison, kelle erisuseks taevase jumalaga olevat, et too ei pea end Larry Ellisoniks. Google’i Larry Page hoiab palgal surematusest visioneerivat Ray Kurzweili ja rahastab California Life Company ehk Calico tegevusi. Samuti otsib elueliksiiri tehnoloogiainvestor Peter Thiel jt. Tehnolooge innustab usk vaadata seekord maailma läbi suurandmete massiivi, lootuses leida surma välistavaid tõendeid. Kulutatud miljardid kõnelevad rohkem meist endist kui maailmast. Eelistame tõendites näha meile sobivat maailmapilti, mitte maailma ennast. Siin on raske näha erinevust lameda Maa usust, milles samuti tegeletakse uute tõendite otsimisega. Mis on loomulikult tapvalt rumal. Milletõttu polegi võimalik surmast vabaneda. MOTT. 

Kristjan Port on spordibioloog.