Olen oma 24 aastat kestnud elu jooksul kuulnud kõikvõimalikke keelde. Oma osa selles oli mu kristlikul kasvatusel, kus mitmed põhikäsud rajanesid keelamisele. Teate ju küll:

„Sul ei tohi olla muid jumalaid mu palge kõrval!“

„Sa ei tohi himustada ligimese koda/põldu/sulast/eeslit/naist!“

Nende kõrval eksisteerisid rangelt soovituslikud/poolkohustuslikud käsud alkoholi, mõnuainete, suitsetamise, seksi ja muu vallas. Pidasin enamikust neist kinni kuni puberteedi lõpuni, siis sai jaks otsa ja algas praegu nostalgilisena meenuv mässuaeg. Ja hea oli, et jaks sai otsa – õppisin oma vigadest oi kui palju. Olen oma vigade tõttu targem, elutervem ja terviklikum inimene.

Aga kristlike reeglite kõrval kehtisid nii üldhariduskoolis kui ka ülikoolis avalikud ja mitteavalikud reeglid. Neist mõned tarbetumad olid:

„Sa ei tohi spikerdada.“ Mõni kaval õpetaja või õppejõud pilgutas küll silma: „Sa tohid spikerdada, aga vahele ei tohi jääda.“ Või tehti klassi/kursuse üllatuseks avatud materjalidega kontrolltöö, kus ei nõutud konkreetseid vastuseid, vaid põhjendamist ja õpitu suhestamist eri teemadega. Just nendest töödest olen ka enim õppinud. Pähetuubitud faktid on aga valdavalt juba ununenud või ununemas.

„Sa ei tohi joosta ja turnida kooli koridorides, treppidel või klassides ja istuda aknalaudadel.“ Justkui turnimine poleks ühe tavalise poisi nooruspõlve lahutamatu osa. Noh, nutiseadmete ajastul vist varsti polegi.

Muide, kes on ka kaitseväes käinud, see teab, et sisemäärustik on keeldudest paks. Valdavalt küll loogilistel põhjustel. Aga panin tähele, et keeldude paraadi tõttu valitses tegevväelaste hulgas – iseäranis osakonnas, mis peaks tegelema kommunikatsiooniga – paranoiahõng, millist ei kohta isegi vandenõukommuunides, Tervise Arengu Instituudis ega mõne erakonna auahnetest broileritest koosnevas noortekogus. Loodan, et see seltskond ei võta vähemalt tööd koju kaasa – puudub veel, et ka nende lapsed või elukaaslane nakatuks paranoiapisikuga.

Praegugi märkan enda ümber aina rohkem nii bürokraatlikku kui ka karistatavat keelamist. Keelamistoimkonnad sirutavad oma kombitsaid kõikjale ja aina seletavad, kuidas võib ja kuidas ei tohi. Kui keelust üle astutakse, järgneb heal juhul noomitus, sageli aga karistus. Eksimisruumi jäetakse minimaalselt. Nii kasvavadki meist aegamisi tehnopehmod, kuna keelud ei jõua tehnoloogia arenguga sammu pidada.

Üks keelamisnäide on möödunud nädala uudis, et Vabaduse platsil ei tohi enam varsti rulaga ja BMX-rattaga sõita. Ekspoliitik Kalev Kallemets õigustas Twitteris, et „(noorte käitumine) pole kultuurne“.

Aga on ka teisigi näiteid, mida me ei tohi teha või mis pole soositud.

E-sigaretid, kanep ja nuusktubakas on sattunud keelamistoimkondade luubi alla. Mis sest, et neis toimkondades istub siinkirjutaja teadmisel nii aktiivseid kanepitarvitajaid kui ka nuusktubakakasutajaid. Aga ikka tuleb keelada või vähemasti piirata, muidu on ju varsti pooltel noortel tervis pekkis.

Isikliku arvamuse avaldamine (sotsiaal)meedias on mitmetes organisatsioonides sisekorraeeskirjadega keelatud. Ja kui polegi, võib tarmukas sõnavõtt ikkagi langeda sotsiaalse õigluse kiirreageerimisrühmade verbaalse rünnaku ohvriks. Järgmisel korral keelab läbitümitatud postitaja end juba: „Nagunii saan sõimata!“

Kuulen siit-sealt, et Eesti kohalikud keelamistoimkonnad vaatavad paari suurriigi suunas andunud pilguga, sest seal tahetakse ära keelata sisepõlemismootoriga autod. Tõsi, alles paarikümne aasta pärast.

Veel pole keelatud sõnade neeger, luuser, tuupur, pede ja muude nendesarnaste kasutamine. Aeg näitab, kas või millal selleni jõuame.

Loomulikult ma eelpool demagoogitsesin ja valisin endale sobivalt välja närviajavaid keelamisnäiteid. Üldpilt on laiem, mitmetahulisem ja varjunditega. Alati on. Nii et kallid keelajad, äkki võtaks natuke pöördeid maha?

PS. Igaks juhuks mainin, et politsei ja muud õiguseotsijad kohe mu ukse taha koputama ei tuleks – loomulikult ei poolda ma varianti, kus keelde poleks üldse. Meie ühiskond on kollektiivselt liiga egoistlik, passiivne ja üksteist laulupeoväliselt liiga vähe usaldav, et kas või mõõdukas anarhia toimiks väljaspool mikrokogukondi. Seadusi ja keelde on vaja. Aga neid ei pea ka järjepanu juurde kehtestama.