Lembitu Nõgel : Kellele läheb korda taliolümpia?
Taliolümpia on üks hirmus pentsik asi. Mu arust. Et üheltpoolt nagu kõik peaks seda ootama, mõningad inimesed suisa valmistavad ennast selleks aastaid ette, ent samas... Mäh?
Kujutlegem nüüd, et meil polekski seal (näiteks) mitte ühtegi oma (loe: Eesti) sportlast mängudel. No mitte ühtki!
Küsimus - kas me tegelikult ka vaataks siis põnevil silmil naiste murdmaasuusatamist? Või meeste? 10-50 kilomeetrit nürit liuglemist laugel maal - no on ikka põnev küll seda kõike telekast jälgida... Mets, lumi, nühkimine... Võõrad inimesed sõidavad võõral maal kentsakatel laudadel. Poolteist kuni kolm tundi. Lahe...
Või ehk keda tegel't huvitab näiteks info, et kes on sellel aastal see mees, kes suudab jõle nobedalt kelgurajalt alla saada või teha bobisõidus ennenägematu rekordi? Ütlen otse välja - mul, näiteks, on täiesti ükskõik. Ma ei ole mitte kunagi hinnanud enda elus inimesi, kelle põhitöökohaks oleks Salvo-kelguga mäest alla laskmine.
Hoki - nõus. Võin kaeda. Inimesed liiguvad, on väravavõimalusi ja vahepeal läheb kätšiks.
Laskesuusatamine - noh, sinnamaani kuni relvad on mängus, käib kah.
Need tüübid, kes lumelaudadega hüplevad siia-sinna ning kiirustavad - jälle põnev!
Aga ülejäänud (vist variatsioonidega nii 10 ala veel) - mul sügavalt savi.
Sest möönge nüüd asja, et tegelikult on tegemist marginaalse osaga maailmast, kellele see „taliolümpia" tegelikult korda läheb. Pakun välja, et tegu on osakesega Põhja- Euroopast (nu natsa Austria, Šveits ja Itaalia kah), veitsa Kanadat, pireke USA-t (väike osa!) ja kõik! Lootus, et Austaalias, Aafrikas ehk Aasias hetkel inimestel silmad unetusest punased on, on vähetõenäoline. Vaatamata faktile, et suusahüpped võivad meie arvates olla visuaalselt kenad kaeda, ei tea praktiline alžeerlane sellest mõhkugi.
Kuid meie kallis Eesti Riigi Ringhääling on mõlemad kanalid rakendanud eesrindlikult selle vapustava meediasündmuse kajastamiseks... Harva, kui ma ei tahaks muuhulgas näha hommikuti kordusi iluuisutamisest, kuulda 8 korda päevas Šmigun-Vähi intevjuud ehk vaadata hilinenult skeletoni võistlusi.
Mina mõtlik...
Esmakordselt, teadupärast, korraldati ju see kummastav asi (siis taliolümpia) aastal ´24 Prantsusmaal ja sel'gi aal suure kisa ja käraga (kummastaval kombel Soome, Rootsi ja Norra olid vastu, et teha üldse säänseid asju kui taliolümpiamänge - mõistlik rahvas!). Pärast seda togiti neid mänge veel servast, kuni aastal ´36 tuli neid avama juba vana Aadu ise (loe: Adolf Hitler). Siis oli jälle tükk aega tühja maad (eks va sõja-poiss võis seal kah oma rolli mängida), kuni et '48 jälle hoog sisse lükati (muide - Saksamaad ja Jaapanit sinna kiusupärast ei kutsutud, kuna nemad olid vahepeal Euroopas olümpiamängude asemel hoopis sõda mänginud) ning säält see kole traditsioon jätkusuutlikuks saigi.
Ei - ega ma taha ju mingitki moodi teha maha sportlasi, kes taliolümpia aladega tegelevad ja kes ka meie Maarjamaale medali-poisse toovad. Ja ei taha ka väita, et ma ise seda võistlust poole silmaga ei jälgiks ning ei oleks käteplaksu löönud Kristiina hõbemedalile. Lihtsalt asja kurbloosus on selles, et kogu see asi on mu arust natuke ülehinnatud. Või siis vähemalt need alad, milles „meie" „tegijad" oleme. Ega mu arust ka kiirsuisutamine ehk lumelauahüpped pole lahedamad asjad, aga... neid vähemalt kajastab maailma press!
Loomulikult võib ju leida, et ka suveolümpia kubiseb totratest spordialadest, hakates pääle batuudihüpetega ja lõpetades naiste jalgrattasprindi jäilitussõiduga (muide - kui palju lugejaid pärast Erika Salumäe lahkumist seda spordiala pingsa huviga jälgib...?). Aga tahame me või mitte - seal on siiski ka võistlusi, mida TERVE maailm jälgib ja mille võitjaid TERVE maailm teab. Veerpalu võib kasvõi kõik kullad ära noppida, a piisab näiteks kodanik Boltil lihtsalt murdosa sekund varasemast kiiremini silgata kui, erinevalt Veerpalu saavutustest, kisendavad sellest kõik maailma lehed.
Sestap paraku mina ikka oma nägemuse juurde jään - taliolümpia on kahjuks vaese mehe suve-MM halvas ilmas ning suures jaos pentsikutel ja igavatel aladel. Ning kui võtta sealt ära Eesti sportlased, siis ma eeldan, et enamus lugejatest mu lähenemisega nõus on.
P.S. Kui palju inimesi jälgib Aafrika või Lõuna-Ameerika võistlusi jalgpallis... Võin öelda - umbes 8 korda rohkem kui taliolümpiat.
