Üheksakümnendad olid Eesti elus üks pidev suubumine suurema suunas, sest suurtel on käivet ja käibevahendeid. Mida väikekaupmehel loota: riputab oma kolm hilpu välja ja väriseb kartuses, et äkki neid ikka ei osteta. Võimaldaks valikut, aga käibevahendeid ei ole. Kui vahendeid napib, võib ju ka üritada muljet jätta, et valikut ei peagi olema, või siis mängida kuldsele keskmisele.

Eesti avalikku mõtteruumi suured rahvusvahelised ketid ei trügi ja see määrab (vaimse) rikkuse. Samas on ka mõtteruumi käibevahendid suuresti tulnud alles tekitada – kasvama panna tohutu hulk uusi mõisteid. Kes vanasti teadis midagi pankrotist või ravimihüvitisest, turuvõitlusest või eurointegratsioonist, erakonnast või eelarvedebatist? Reaalne mõistmine tekkis alles üheksakümnendate keskpaigaks ja kinnistus vahest sajandivahetuseks, kui uusi nähtusi sai ka tegelikult katsuda. Kaheksakümnendate lõpu vabadusihast kantud avalikku debatti on küll suuresti heroiseeritud, ent see oli veidi utoopia moodi - räägiti asjadest, mida veel polnud, aga mida enda ümber taheti.

Avaliku mõtteruumi isehakanud logistikud armastavad primitiivseid tüürimisvõtteid - lihtsus on üks esimesi kriteeriumeid, seejärel müügiedu ja müütiline rahvalikkus. Toimetajad kogunevad hommikuti pikkade laudade taha teemasid välja imema. Kui palju neid teemasid pisiriigis ikkagi on? Kui on juba öeldud, et Eesti sai kolm olümpiamedalit, siis tuleb seda raadiouudistes korrata viiskümmend korda - äkki keegi veel ei tea. Aga ikka lõpevad teemad otsa. Siis saab kasutada legendi, mis kõlab: "Sellest, mis inimesele tõepoolest korda läheb." Ma siiski ei usu, et suures Euroopas võiks leida ajalehte, kes esikülgedele paigutaks pikki käsitlusi televisiooni sügisesest saatekavast või õllefestivalist. Eestis on see saanud nii tavaliseks. Nüüd leiab  juhtivates lehtedes ühtepuhku imelikke reportaaže – üsna abituid ja läägeid pildikesi eestlaste argielust. Mõttetut, naiivse emotsiooniga looritatud tühjust on meie ajakirjanduses üha rohkem. Eestis valitsevast lihtsakoelisusest õhkub nõuka aega. Tõsiuudised on muutumas täiteaineks – ja lõppude lõpuks on need ju ka igavad, kurjad ja vajavad liigset süvenemist. Ühiskonna süvenemisvõimet hinnatakse niisiis kesiseks ja veelgi kesisemaks võib see jääda. Sestap hakkab võibolla ka tulevane väitlus Euroopa põhiseadusliku leppe üle tunduma igava kosmoseteadusena. Räägime parem sellest, mis lähedane! Ühe loomaaia jääkaru veretööst targutati tüütuseni. Sedalaadi müra võtab avalikkuselt hapniku ja mõttekäibe.  

Kui kunagi Eesti ringhäälingu ajalugu uurisin, sattusid mu kõrva lindid reportaažidega kuuekümnendatest. Reporterid rääkisid uudistesaadetes mõnuga näiteks sellest, kuidas Saaremaa mehed reede õhtul saunas käisid või kuidas kuldsel sügisõhtul mõnes majandis kartuli järelnoppimist korraldati. Millised emotsioonid, milline kirjeldus! Ajal, kus tõsised päevauudised saabusid otse keskkommiteest pitseeritud jõupaberist ümbrikus, suunasid ajakirjanikud oma vaba mõttelennu reportaažidesse - muud võimalust ju ei olnud. Vorm andis mingisugusegi väljundi. Nõuka ajal olid mitmed ajakirjandusžanrid mõttevabaduse salapolügooniks, mingi olulise kollektiivse emotsiooni hoidjaks ja kasvatajaks. Kuulsa kultuurilehe Sirp ja Vasar hiilgeajad ei kordu enam kunagi, kohendatagu praegust Sirpi ükskõik kuidas. Suur osa kollektiivsest enesetunnetusest on lihtsalt mujale kolinud. Aga kuhu siis? Ma ei oska sellele vastata, ent ma näen järjest hoogustuvat tüli avalikkuse ja ajakirjanduse vahel. Ajakirjanduse jaks avalikkusega adekvaatselt koos tegutseda näikse raugevat ja tegelikult kidub avalikkus koos ajakirjandusega.

Ajakirjandusel napib vaimset kapitali. Nõukaajal andis vorm mõtlemiseks ruumi, nüüd annab aga õigustuse mitte tegelda sisu või sõnumiga. Vorm aitab, kui sõnumit ei ole. Kas praegugi saabuvad uudised jõupaberist ümbrikus mõnest keskkomiteest? Pigem siiski BNSilt. Kui rahva seas armastatud ajalehe päevatoimetaja annab suure osa uudisteküljest laste jalgrattavõistluse kajastamiseks ja jätab samas kitsa veerukese pealinna tervishoiusüsteemis ilmsiks tulnud sigaduste analüüsimiseks, on see imelik. Kui sedalaadi otsused korduvad ikka ja jälle, saab ajakirjandusest peagi ühiskonna varumees või naerualune, mida keegi enam tõsiselt ei võta.

Võibolla on see juba juhtunud. Kui mõnd tegelast on vaja ajakirjanduse abiga naeruväärseks muuta, siis võib see ka õnnestuda ja toimetused ei saa sealjuures arugi, et on mänguga kaasa läinud. Ajakirjandus küll püüdnud jätta mulje, et seisab avalikkuse eest, tegelikult on usinalt kaitsnud eri huvigruppide huve. Värske jant saarte laevaliikluse ümber on selles mõttes väga iseloomulik. Lehed on juba andmas võitu erahuvidele ja kergesti kuulutamas valitsuse langemist. Suhtesättijad ja advokaadid annavad oskuslikku turmtuld laevakompanii positsioonidelt. Mis on ühel ministril sellele vastu panna? Ei tähenda see sugugi, et meedia peaks valitsust puhtaks lakkuma. Aga kui nüüd hõigutakse, et riik ei oleks tohtinud parvlaevu käest anda, aga praegu on juba hilja, siis on hilinenute seas ka ajakirjandus, kes tihtilugu on häbitult eelistanud erahuvi avalikule huvile.

Üheksakümnendate algus tõi ajakirjandusse karmi neutraalsusdoktriini. Ajakirjandus pidi olema tubli vahendaja, "puhas toru". Arendati uudisekirjutamise kunsti, löövate pealkirjade koostamise kaanoneid, disainiti lehekülgi ja fotoallkirju. Räägiti ka, et on olemas uuriv ja siis justkui muiduajakirjandus, ehkki on raske aru saada, kas tõesti on vaja ka mitteuurivat. Igasugune ajakirjandus peaks ju olema uuriv, tegelema kaosest korra loomisega. Ajakirjandust kummitab juba mitu aastat tõeline peatoimetajakriis – väga raske on leida häid otsustajaid. Hüva, kui ajakirjandus ei peagi olema mingitele mõtetele või tegudele innustav mootor – aga tal peab siiski jätkuma sisemist kindlust, et mõjuda, olla usaldusväärne. Selle vastandit, huvigrupiajakirjandust on mõjuvalt kirjeldanud Jürgen Habermas, kes näikse läänes taas moes olevat. Ainult et Habermasi kuulus "Avalikkuse struktuurimuutus" ilmus juba 1962. aastal ja see kirjeldas pärastsõjaaegse Saksamaa hädasid. Ometi passib Habermasi käsitlus Eesti tänapäeva kirjeldamiseks. Habermas küll rohkem nendib kui pakub lahendusi. Kasu võiks olla nentimisestki, ent keerulistest asjadest kõnelemine muutub Eestis üha keerulisemaks.

Mida õigupoolest tähendavad need igavad mõisted avalik huvi ja avalik mõtteruum?

Mõistete määratlemine on nii väsitav tegevus. Minu meelest on avaliku huviga ajakirjanduses juhtumas midagi sellist nagu Tartu bussijaamaga. Kui ruum jääb kitsaks, tuleb astuda lageda taeva alla ja trotsida tsükloneid.

Tartus oli veel hiljaaegu üks täitsa kobe jaamahoone, ehk küll pisut väsinud ja pisut kõpitsemist vajav. Nüüd on vaid väike nõme plekkputka - sellest on rahvale küllalt.