Kas tuleks siis järeldada, et muuseumid, mis näitavad ajalooliselt huvitavaid ja väärtuslikke esemeid (ning hoiavad neid paremate säilitamistingimuste nimel klaasi taga) tuleks kinni panna, sest nad ei suuda ise toime tulla? Minu meelest on tegemist üsna ohtliku mõtteviisiga. Ükski muuseum ei sea kahtluse alla seda, et oma kogusid ja teadmisi tuleb näidata huvitavalt. Kedagi ei rõõmusta tühjad muuseumiruumid. Ja muuseumid pingutavad. Aga sealjuures ei tohiks muuseumid sattuda olukorda, kus nad peavad lähtuma eelkõige turumajandusest ning hakkama toimima tulusate ärimudelite järgi. Loomemajandus on tore küll, aga kui kõik muuseumid hakkavad peamiselt aktifotodest näituseid tegema (sest seks müüb alati), võib see viia muuseumi(külastaja)d tõsisesse identiteedikriisi. Muuseum on siiani olnud eelkõige mäluasutus, kus toimub usaldusväärne teadus- ning professionaalne näitusetöö, mis teadmisi ja mälu edasi kannab. On teemasid, mis huvitavad suuri inimhulki, aga on paratamatult ka neid, mis paeluvad vähemaid. Kas peaksime siis loobuma teadmistest, uurimustest ja esemetest, mis ei huvita kõiki? Kui mitte, siis tuleb tunnistada, et nad ei kujune, ei saa ega peagi kujunema müügiartikliteks. Ning eelkõige meenutada seda, et kultuuri ei saa mõõta üksnes majanduslike kriteeriumidega. Maailm ei ole lihtsalt nii ühedimensiooniline nagu turuapostlite pea. Ometi tuleb aina enam selgitada kultuuri mõtet ja olemasolu vältimatust.

Mis juhtub, kui muuseumi hakatakse allutama ühemõttelistele ideoloogiatele (majandusideoloogiale või mõnele teisele), seda illustreerib nn Rosenbergi juhtum. Selles juhtumis peegeldub suurepäraselt mõistmatus kultuuri ja ajaloo kui nähtuste suhtes. Meenutagem siinkohal, et kultuur on inimtegevus, mis on iseloomulik teatud rahvale, piirkonnale ja ajastule. Minu arusaamise kohaselt just ajastulistele eripäradele rõhudes ning piirkondliku mälu säilitamise eesmärgil on terves Eestis säilinud ning avalikult eksponeeritud ka paljud kuritegeliku taustaga ajaloomärgid. Kus kõik neid ei kohta! Alles hiljuti Kolga-Jaani surnuaial Villem Reimani hauda otsides (sellele muide puudub asjakohane viit) märkasin sealsamas surnuaial äsja renoveeritud ning igati hoolitsetud mälestusmärki „meie kodumaa vabastajatele” aastail 1941-1945. Hiljuti Kumus väga head vene avangardi näitust külastades vaatasin erinevaid paraadportreid Stalinist ja tema kaaskondlastest, sealjuures ei olnud hiigelsuurte maalide juurde märgitud, et tegemist on kurjategijate ülistamisega. Me aktsepteerime seda, sest me anname endale aru, et see on ajalugu, mida ei saa olematuks muuta.

Eesti Ajaloomuuseumis toimunu valguses kerkib küsimus, kas see ikka on nii? Veel enam: kas Ajaloomuuseumi keelamisloo puhul on tegemist üldisema hoiakuvõtuga või üksnes ühe konkreetse situatsiooni „lahendamisega”? Kui tegemist on üldise küsimusega, siis võiks mõtted lõpuni mõelda. Kõigepealt tuleks Kultuuriministeeriumil koostada probleemsete ajalooliste isikute nimekiri, keda muuseumid eksponeerida ei tohi. Sealjuures tuleks meeles pidada ka seda, et Euroopas ühtviisi on kuritegelikuks tunnistatud nii fašistlik kui ka kommunistlik totalitarism. Kui osutub sobimatuks natslike kurjategijate eksponeerimine, siis tehtagu lõpp ka kommunistlike „heeroste” väljapanekutele. Kui sellist käitumismustrit aga pidada ajaloo suhtes liiga ekstreemseks, siis ei ole õigustatud ka Ajaloomuuseumi näituse tsenseerimine. Eesti ajalugu on kõik see, mis Eesti pinnal on sündinud, seda ei saa tsenseerida ükskõik mis põhjendustega. David Vseviov märkis, et kurjust ei maksaks eksponeerida üheskoos headusega (Postimees 16. 9. 2011). Viitamine taktitundele on kahtlemata argument. Kuid teisalt on ajalugu käitunud tihti vägagi taktitundetult. Kurjus ei kao maailmast ära siis, kui me sellest ei räägi. Rohkem kui teised on Eestis kannatanud eestlased ise, kõikvõimalike rosenbergide käes. On elementaarne, et Ajaloomuuseumis ka sellest räägitakse, erinevate isikute ja sündmuste kaudu, sh Saksa okupatsiooni aegsete tegelaste kaudu.

Muide, kahtlemata saaks Eesti Ajaloomuuseum teenida päris kopsaka summa, kui ta eksponeeriks midagi palju skandaalsemat kui Rosenbergi portree.