Kui siiani, alates 2006. aasta sõjaväelisest riigipöördest, on ärevad tänavasündmused toimunud valitsushoonete linnaosas ning seega jäänud nii mulle kui enamikule bangkoklastele nähtamatuks, siis seekord nägin ma punalippudega kolonni sõitmas kesklinna poole otse minu kodukandis, Sukhumviti tänaval. Ainsad, kes neile lehvitasid ja tuututasid, olid taksojuhid, kes reeglina pärit ise ka just Kirde-Taist. Põlislinlaste nägudel peegeldus halvastivarjatud ärevus. Facebook muutus uudiskanaliks, bangkoklased kirjutasid, kus on punasärklasi näha, panid neist üles pilte, päevalehed tulistasid suhtlusvõrgustikus pommuudiseid, minu Facebooki sõber peaminister Abhisit ­Vejjajiva, kelle ikoonipildiks Tai ühtsuse karikakar, kirjutas oma tegemistest ja kutsus linlasi olema vaoshoitud ja ettevaatlik, mitte tulema välja, et punasärklastele vastu hakata.

Pühapäevaks oli selge, et miljonit punasärklast kokku ei saada, selge oli ka, et demonstrantidel puudub visioon ja tegevusplaan, kuidas oma eesmärki saavutada. Tai võimud näisid neist kogu aeg sammu võrra ees olevat: kehtis erakorraline seisukord, liiklus hoiti hõre ning maksimaalselt ummikuvaba, peaminister oli 11. armeerügemendis kaitse all, ATMides piirati sularaha väljavõtmist, punaste teel olevad majad suleti, politsei ega armee ei kasutanud vägivalda, vaid hoopis spetsiaalselt treenitud psühholooge-läbirääkijaid. Demonstrantidele astusid vastu Kirde-Tai murrakus nalja viskavad sõjaväelased, armee lasi valjuhääldist Kirde-Tai folkmuusikat ning verine kaos jäi tulemata.

Kuni tuli uudis, et punasärklased annetavad oma verd, et see valada valitsushoone ette, parlamendi ­juurde ja peaministri kodumaja juurde maha, ikka et tuleks demokraatia. Ja demokraatia nimel lubati koguda 100 000 cm3 verd. Linna vallanud ­ärevus, mis vahepeal asendus tüdimusega, muutus nüüd ­jälestuseks. Teisipäevaks saadi kokku 45 000 cm3 verd, ning kivinäolised punasärklased, plastpudelid verega õlal, asusid teele. Julgeolekutakistustest üle nad ei saanud, aga verd valati valitsushoonete juures ootavate sanitaarmeeskondade ette maha kõvasti.

Kolmapäeva hommikul marssisid vereanumatega punasärklased juba minu kodutänavatel, sest seal on ka peaministri kodu. Kuna raadio hoiatas hommikul, et auto on mõttekas koju jätta, siis võtsin töölesõiduks mootorrattatakso. Mõne minutiga olin Sukhumvitil punasärklaste kolonnis, ning käed erutusest värisemas, otsisin kotist oma kaamerat. Sain selle välja ka ja asusin filmima, ikka veel sõitval rattal küljetsi istudes ja tasakaalu hoides. Keegi punasärklane karjus meile midagi ja hakkas meie poole jooksma, mu taksojuht aga andis gaasi ja tegi U-pöörde.

Hiljem selgus, et olin ärevuses valesti nuppe vajutanud, suurem osa filmist oli mu lillelisest kleidist. Kolmapäeva lõunaks oli veri mu kõrvaltänaval peaministri maja ette maha valatud ning punasärklased liikusid Ameerika saatkonna poole. Istusin tööl ja vaatasin akna taga päikeses sädelevaid palme, pea kohal põrises helikopter, Facebooki ilmusid sõprade lahinguteated nende kontorite ees avanevast punasärk-action’ist.

Enamik punasärklasi on nüüdseks küladesse tagasi pöördunud, kuid tuleval, märtsi viimasel laupäeval on taas kavas linnas kaose tekitamine, punasärklaste kolonnid tulevad linna ja sõidavad piki peatänavaid ringi, tekitavad ummikuid. Nii kaua kui Tai valitsus on neist paar sammu ees, nii kaua kui linlased neile vastu ei hakka, nii kaua kui neil puudub selge ja arukas “revolutsiooni” kava, niikaua on olukord kontrolli all. Inimesed harjuvad kõigega – ka verd maha valavate barbaritega. Turistidel aga põhjus hirmuks puudub, välismaalaste vastu on mõlemad pooled sõbralikud. Mulle seletas taksojuht eelmise laupäeva õhtul, et “meil on vaja Tais demokraatiat – nagu Euroopas!”.