Katrin Idla ja Marek Strandberg. Foto: Andres Putting

Katrin Idla on Eestimaa Loomakaitse Liidu juhatuse liige ja vabatahtlik linnaloomade päästja.

Marek Strandberg on keskkonnaekspert, olnud pikaaegne Eestimaa Looduse Fondi Nõukogu esimees ja erakonna Eestimaa Rohelised looja.

Viimsi võim tellib Heki teel üle 300 m pika, mitmekümneaastase tiheda kuuseheki raie. Sajad sündinud või veel koorumata linnud surevad. Sealsed elanikud teadsid nii pesadest kui ka lindudest. Ellujäänuid päästma minnes leitakse kaks hinge vaakuvat, kuid siiski veel elus rästapoega ning pesa­kond vast sündinud kärbsenäppe. Keskööni otsides rohkem elusaid ei leita.

Toimuvat pealtnäinud kohalikud käisid saemehe juures ning näitasid, kus selle puu otsas, mida ta langetada kavatseb, on linnupesa. Langetaja jätkas. Politsei ei algata loomade väärkohtlemise asjas kriminaalmenetlust. Polevat tahtlust. Elanikke politsei ei küsitle. Sügisesteks valimisteks saab valmis uus kergliiklustee. Heki teel pole enam ei hekki ega linde.

Haaberstis jääb suur hulk puid tee-ehitusele jalgu. Loomulikult olid neil linnupesad. Keskkonnaamet leiab seadustele ühekülgselt viidates raiehuvis Nordeconile vastutulekuks hiilgava põhjenduse: linnud on ohtlikud inimestele, hävitage pesad! Taotlusele vastab keskkonna­amet ühe päevaga. Tegemist on lehtpuudega, neid tulnuks ju talvel lõigata. Lindude pesitsusaeg kestab aprillist oktoobrini. Valimised on enne. Lindilõikamine kaalub paljutki üles. Keskkonnaga arvestamise võime eeldab mitmekülgset haridust ja oskust oma tegevusi ette plaanida.

Edelaraudtee tapab raudteetammil glüfosaatidega taimi, et rööpad ei roostetaks ning tamm ja liiprid ei laguneks. Glüfosaadid on mõeldud kasutamiseks mullal, mullabakterid suudavad neid lagundada. Raudteetamm on aga kivikillustikust. Et taimedele pihta saada, lastakse glüfosaadilahust ikka korralikult. Ka kuuma ilmaga, kaitsevahenditeta, tuul võib olla lubatust tugevamgi. Äri tahab ajamist.

Neis oludes on glüfosaadi poolestusaeg, mille jooksul laguneb pool ainest, 250 päeva. Nelja aasta pärast oleks täna pritsitud glüfosaati alles veel 10 protsenti esialgsest kogusest. Oleks, aga vihm uhub selle killustikult kõrvalolevate põldude servadesse, kraavivette ja sealt edasi ka põhjavette. Edelaraudtee tammimürgitus jääb oma tagajärgi ootama. Paraku on selle protsessi otsad sõna otseses mõttes vees.

Kas raudtee saaks puhtaks ka teisiti?

Saab. Juurekindla tekstiiliga raudteetammis, multšiga ja isegi tule või kuuma auruga.

Kõik elusolendid, kes omakorda söövad glüfosaatides ligunenud elukaid, võivad olla samuti ohustatud. Selle väite tulistel oponentidel on alati varuks kiire vastus: kuna me ei tea, et oleks, ja me pole ka uurinud, kas on, siis ei ole ohuks.

Eesti mesilaste massisurma põhjustajaks sel suvel oli üks teine fosfor­orgaaniline ühend, mis ongi vahetult mõeldud putukate tapmiseks. Hoolimatul käpardil olid tünnid väidetavalt sassi läinud. Mädanikutõrje asemel korraldati mesilaste tapatalgud. Sel korral tuli sassiminek ilmsiks. Kui sageli ei tule? Või oli mesilaste tapmise tegelik põhjus hoopis hoolimatu inimese ükskõiksus ja ahvatlus odavama, kuid mesilasi surmava mürgiga ära teha see mugav ja maksimaalselt kiire rahateenimise trikk.

Koduaeda plaanitakse ilu. Teod ja muud limused, kes ihalevad inimese poolt neile toidulauale pandud kaunist kasvavat, ei tea seda. Nad pole selle ilu osad. Sähke sööge raudfosfaati ja

Oleme neid 100grammiseid mürgitatud siilipoegi käte vahel hoidnud, jootnud, söötnud, ja neid matnud.

aldehüüde: teomürki saab pea igast poest. Teod söövad ja surevad. Inimene on rahul. Juhtub mõni kodune lemmik seda teomürki kogemata ampsama või sellel püherdama, sööstetakse kohe loomaarsti juurde. Vahel saab abi. Neid mürgitatud tigusid söövad aga paljud teised, metsloomad ja linnud. Surevad näiteks siilid. Vaikselt ja piinades. Inimene neid surevaid siile ei näe ega kuule, sest pärislooduses pole kisada paslik. See on ohtlik, võib reeta pesa asukoha. Loodus sureb vaikselt. Mürgitatud siiliema mürgitab piima kaudu oma pojad või tassib pessa mürgitet tigusid. Kui ema sureb ja pessa ei jõua, hakkavad pojad liikuma. Vahel liiga vara. Liig väikestena ei hoia nad sooja ega suuda süüa. Kui aga pojad on emapiima kaudu mürki saanud, hääbuvad ka nemad vaikselt, teineteise järel. Oleme neid 100grammiseid siilipoegi käte vahel hoidnud, mõne tunni tagant jootnud, söötnud, püüdnud leida võimalusi mürk välja saada, ja neid matnud. Poest mürgi ostja seda kõike ei näe ja ei tea. Tema saab lahti tigudest. Võib-olla vahel imestab, et siilid aiast kadunud on.

Loodus lõpuks lepib surmaga. Poliitikud, ametnikud ja ettevõtjadki loodavad, et inimesed, kel ökosüsteemist terviklik arusaam või looduse valu suhtes tundlikum närv, peavad leppima nende toimingutega.

2006. aasta alguses oli Nõva rannas meie mõistes suur naftareostus. Linde sai hukka ja neile mindi appi. Toideti, pesti ja ravitseti. Toonane keskkonnaminister Reiljan arvas, et mis neist päästa. Linnud saavat looduses niikunii hukka. Linde olevat ka palju. On neid, kes praegugi nii arvavad.

Püüd aidata inimese tõttu hätta sattunud loomi-linde on märgilise tähendusega. See tähendus on kultuuriline. Hoolivus ja vastutustunne ei saa olla valikuline: seda kas on või pole. Kümme aastat tagasi Nõval korraldet linnupääste oli samuti kultuurilise tähendusega. Sellal kui oma aega ja raha panustavad inimesed linde päästsid ja naftat kogusid, väisas keskkonnaminister Reiljan koos president Rüütliga Nõva randa. Söödi lõhevõileibu. Vaadati linnupäästjaid eemalt ... nagu väejuhid kunagi. Seda hoiakut on kandnud ka järgnevad ministrid ja valitsused. Tänaseni.

Teadusuuringud ja raportid näitavad, et liike jääb vähemaks ja allesjäänute populatsioonid kahanevad. Loodus valib suremise. Ilmselt inimese tõttu. Eespool toodu on vaid kild kohalikust ökotsiidist, mida võimu jõu ja rumaluse või hoolimatusega kohalikul tasemel iga päev harrastatakse.

Üleilmse ökotsiidi põhjusi on loomulikult rohkem. Inimkond ehitab muud liigid ja populatsioonid surnuks, me varume toorainet teiste liikide asualadelt ... lõppude lõpuks sööme muud liigid kaduvikku kasvõi seetõttu, et inimkond koos oma söögiks tapetavate loomadega kokku kaalub rohkem kui kogu ülejäänud elukad kokku. Teiste liikide esindajad ei karju ega hakka isegi vastu, kui toidutootjad sellisel automatiseeritud ürgaegsel moel Maal toimetavad ning teiste elukate ökonišid ja asualad okupeerivad ning kaotavad.

Looduse seisund ja teiste liikidega toimuv on meile kõigile eluliselt oluline. Olulisem kui majanduskasv või muu selline inimmõtte ja -meelevalla vili. Võimalik, et veel enne, kui tehisintellekt on otsustanud koha sisse võtta inimeste koduses tugitoolis või magamistoas, on kadunud see võrgustik, mille toel me elus oleme. Ei, see võrk ei ole internet ja selle sõlmedes olevad arvutid. See võrk on ökosüsteem. Vaikivalt ja tihtipeale inimesele märkamatult toimiv ökosüsteem, mille eesmärk on püsida toimimas kõige kiuste, elada ja paljuneda. Elu loomuseks on kohaneda ja püüda kohaneda kõigi oludega, ka inimese tekitatutega. Kõik need loomad, kes aina enam linnadesse ja inimeste eluasemete juurde tulevad, püüavad vaid ellu jääda, kohaneda. Kohaneda sellega, et neil pole enam tavapärast elupaika ega toitu. Evolutsiooni laiem alus on võime muuta elu ja ennekõike elusrakkude funktsiooni. Inimeste korraldatud muutused on paraku kiiremad.

Inimestele meeldib tihtipeale mõelda, et maailm on inimese jaoks ja tema mõõtude järgi loodud. Võimalik, et Eesti eesistumise aegne roll pidanuks olema hoopis üleskutse tähelepanelikumalt uurida ja vaadata looduses toimuvat, selmet arutada järjekordse ühise põllumajanduspoliitika loodust hukutavate nüansside üle. Küberturvalisusest olulisemgi on ökosüsteemi toimimas hoida. Küberruumis võib proovida sõdida. Ökosüsteemiga sõdida ei õnnestu. See kannatab vaikides, sureb vaikides ja oleme inimestena selle ainuke osa, mis karjuda püüab.