Margit Tõnson: Kõik on pääsukeste süü?

Prantsuse kirjaniku Michel Houellebecqi viimases romaanis “Kaart ja territoorium” avastab peategelane Jed Martin oma arhitektist isa kappe sorteerides mapi ulmeliste õhulosside eskiisidega.

Selgub, et endassesulgunud ja morn Jean-Pierre, kes lõpetas elu Šveitsi eutanaasiakliinikus, ei olnud tahtnud elus muud, kui ehitada pääsukestele pesi. Aga kuna ta poisikesepõlves esimesel katsel läbi kukkus – pääsukesed ei võtnud tema loodud pesa omaks –, otsustas Jean-Pierre, et selles elus ei tee teda enam mitte miski õnnelikuks. Ja täpselt nii lähebki.

Tema firma on väga edukas, ta ehitab luksuslikke puhkekuurorte maailma eri paigus, aga rõõmu ta sellest ei tunne. Muide, “martin” on inglise keeles “pääsuke” ja vaevalt, et vaid juhuslik sõnamäng autorilt. See ühendab lapsepõlve-pääsukesed Jean-Pierre’i teise suure unistuse purunemisega – ta tahtis väga perekonda, aga noor naine võttis endalt elu ning üksikisa mattis ennast töösse. Isa-poja suhe põhineb vastastikusel ebamugavustundel, kuhu on näpuotsaga lisatud haletsust ja kurbust.