Tom Stoppard laseb oma „Utoopia ranniku” triloogias noorel vene mõtlejal Aleksandr Herzenil kõneleda nõnda: „Mäletate neid piltmõistatusi, kui me lapsed olime, neid joonistusi, kus midagi oli valesti? Ilma seieriteta kell, vari, mis läheb vales suunas, päike ja kuu ühel ajal taevas. Pildi all oli küsimus, mis on sellel pildil valesti. Inimene, kes istub loengus su kõrval, kaob üleöö, keegi ei tea midagi.  

Avalikes parkides süüakse erineva maitsega jäätist, nagu tavaliselt. Mis on sellel pildil valesti?”

Stoppard räägib 19. sajandi keskpaiga Venemaast. Meil ei kao inimesed üleöö, vähemalt mitte poliitilistel põhjustel. Meil on iseseisev demokraatlik riik. See on tohutu erinevus. Võiks öelda, et pildi taust on täiesti teine. Taust on täiesti teine ka võrreldes 25 aasta taguse ajaga, mil loomeinimesed siinsamas saalis ikka maailma paremaks muutmise nimel kokku said.

Seesama iseseisvus, millest tookord sai vaid ettevaatlikult unistatud, ongi käes. Kas me just sellist tahtsime, aga me tahtsime ja siin ta on. See on suur asi. Aga kui vaadata 25 aasta taguseid kõnesid lähemalt, siis tundub, et kui iseseisvuse küsimus kõrvale jätta, võiks need lõiguti sõna-sõnalt ka täna ette lugeda.

Tookord tunti muret selle pärast, et enesetappude, narkomaania ja alkoholismi poolest ollakse Euroopas juhtival kohal, et kõike, sealhulgas inimlikke väärtusi, mõõdetakse üksnes numbrites, et ollakse hoolimatu kultuuri ja looduse suhtes, et süveneb usalduskriis riigi ja rahva vahel.

Kõlab kuidagi tuttavalt. Nii et kuigi meie käesoleva pildi taust on küll täiesti teine, on joonistused miskipärast ikkagi poolikud, kell on ilma seieriteta jne.

Kas kalender või supiköök?

Supiköögi ülalpidamiseks on raha puudu. Sööjate arv kasvab, sest vaesus kasvab, aga linnaosavalitsus otsustab vaba raha eest poliitikute piltidega kalendreid edasi trükkida, sest vaene inimene tahab ka teada, mis nädalapäev on. Mis on sellel pildil valesti?

Ligi paarkümmend tuhat inimest kirjutab alla pöördumisele, mis kritiseerib võimu ja rahva kaugenemist teineteisest, aga mitmed juhtivpoliitikud vastavad sellele üleoleva muigega, et pöördumine on sisutühi ja enne oleks võinud mõelda, mida kirjutada. Mis on sellel pildil valesti? Me elame demokraatlikus riigis, ometi kasutatakse rahvasuus Tallinna linnavalitsuse tegevuse kirjeldamisel järjest sagedamini sõna „okupatsioon” ja oodatakse selle lõppemist. Mis on sellel pildil valesti?

35 000 eestimaalast, ligi poole rohkem kui on hartaga nõustujaid, kirjutab alla pöördumisele, mis teeb ettepaneku peatada vene koolide eestikeelseks muutmine. Sellele ei järgne sisuliselt mingit arutelu. Piltlikult öeldes, jääkeldrisse kutsutakse ainult need, kes suudavad selle sõna ilma aktsendita välja öelda. Mis on sellel pildil valesti?

Eesti põhiseadus sätestab, et üheks meie põhieesmärgiks on eesti rahvuse, keele ja kultuuri edasikestmine, aga lapsetoetus on 19 eurot kuus ja keskmine kultuuritöötaja teenib Eesti keskmisest palgast kolmandiku võrra vähem. Mis on sellel pildil valesti?

Stoppard lõpetab Herzeni arutluskäigu sõnadega: „Teie olete ka sellel pildil.” See tähendab, mina olen ka sellel pildil. Eemalt on lihtne vaadata ja arvustada, pildil olla tähendab midagi ette võtta.

Miks me kirume ainult kodus või garderoobis? Ettevõtmine ei tähenda tingimata uue erakonna asutamist. Miks on nii, et kui ma mõtlen endavanuste inimeste peale poliitikas, siis meenub mulle Priit Toobal ja rohkem kohe hetkel ei välgatagi? Äkki oli Marjul NO teatri lavastuses ikkagi õigus, kui ta sosistas, et äkki pärast meid ei tulegi enam kedagi. Ettevõtmine ei pea ilmtingimata tähendama ka poliitikasse minekut. Millal mõni minu teatrikolleegidest mõnel ühiskondlikult olulisel teemal sõna võttis, ma ei mäleta.

Jah, me võime rääkida sellest, et kunstniku positsioon on muutunud, et autoritaarse režiimi tingimustes on loomeinimese sõnal palju rohkem kaalu, sest kunst võimaldab rääkida sellest, millest muidu tuleks vaikida, ja kui sõna on antud vabaks, siis vastutus hajub.

Soov olla vajalik

Tekib tunne, et kui kõik võivad kõigest rääkida, siis küllap keegi seda ka teeb. Mis nüüd mina hakkan! Ja ei hakkagi keegi. Või siis, kui hakkab, siis ta saab selle kohta nii palju anonüümset tagasisidet, nagu ta elu jooksul oma loomingule iialgi ei saa. Tagasisidet selle kohta, et kurtmise asemel võiks ta endale korraliku töö otsida, luuletusi kirjutada ja komejanti teha võib õhtuti oma vabast ajast ka ja selle eest raha küsida on ülim kõrkus. Siis tekib vägisi tunne, et mind ei ole vaja.

Rootsi kirjanik Anna Wahlgren on öelnud, et inimese üks põhivajadusi on tunne olla vajalik, loomulikult olla ka armastatud, aktsepteeritud, hoitud ja hellitatud, aga eelkõige vajalik. Ta kirjutab: „Olla vajalik tähendab omada mingit ülesannet, kusagile kuuluda. See tähendab seda, et sa saad ise endale öelda: teised saavad ilma minuta halvemini hakkama.”

Tema kõneleb sellest lastekasvatamise kontekstis, püüdes leida vastust küsimusele, miks üritab maailma rikkaimates riikides iga päev üks laps endalt elu võtta. Kõneleb ka sellest, kuidas Lääne-Euroopas on vanad inimesed ühiskonnast vabastatud ja lapsed tuleviku jaoks kõrvale pandud. Lapsed tegelgu lasteasjadega, mängigu mänge ja jäägu oma liistude juurde.

Aga laps tahab teada, kuidas need asjad siin maailmas käivad, et ühel päeval olla võimeline neid muutma. Laps tahab osaleda, olla kaasatud, ta tahab ise suppi segada, tolmuimeja harja hoida ja nupust lampi süüdata, ta tahab tunda, et ilma temata saadakse siin halvemini hakkama. Siis kasvavad lapsed suureks.

Kui on läinud õnneks, siis on neil kodust kaasas kindel jalgealune, tunne, et nende osalus siin maailmas on oluline. Nad lähevad lasteaeda, nad lähevad kooli ja saavad aru, et alati ei ole sobilik oma arvamust avaldada, et nende ettepanekud tundi elavamaks muuta ei ole teretulnud ja kuni nad on võimalikult märkamatud, on kõik korras.

Nad lähevad ülikooli ja teevad ettepaneku vahetada välja talumatult ebakompetentne õppejõud, aga selle peale öeldakse neile, et kui ei sobi, minge ära, meil on järjekord ukse taga. Siis nad lähevad tööle – kui on, kuhu minna. Kui läheb õnneks, siis sellisele erialale, mis tõepoolest väljakutset pakub. Aga ka kõige humanitaarsemas valdkonnas, ka kunstialadel ja teatris puutuvad need kunagised lapsed kokku suhtumisega, et ole õnnelik, et sa siin oled, ole õnnelik, et sa üldse midagi teha saad, kui sulle ei meeldi, mine ära, järjekord ukse taga on pikk.

Kas midagi sarnast ei toimu ka ühiskondlikus plaanis? Meil on selline riik, ise ju tahtsite, siin ta on, meie midagi muutma ei hakka, kellele ei meeldi, mingu ära. Ja nad lähevadki, aga erinevalt teatrikoolidest ei toimu Eesti riigis inimeste ületootmist, järjekord ukse taga ei ole kuigi pikk. Lapsi sünnib järjest vähem, väljaränne suureneb.

Ümberjagamisest ei pääse

Ma ei ole kompetentne tegema ettepanekuid, kuidas tuleks ressursse paremini ümber jagada, aga ümber jagada neid tuleks, et kõigil nendel lastel, kes sünnivad, kellest varsti igaüks on haruldus, oleks, mida süüa, kus magada ja mida pärast kooli teha. Eelkõige on tähtis, et need lapsed tunneksid end vajalikuna, ka need lapsed, kes ei ole jõudnud viie rikkaima riigi hulka pääsemist ära oodata ja on vahepeal suureks kasvanud.

See ei nõua alati rahalisi vahendeid, mida ei ole kunagi piisavalt, küll aga peaks olema piisavalt kuulamisoskust, dialoogivõimet, head sõna ja selliseid lahendusi, et keegi ei tunneks ennast kaotajana. Nii et iga Eesti Vabariigi kodanik tunneks, et ilma temata saadaks halvemini hakkama, et teda on vaja, isegi kui tema kodune keel on vene keel, kui ta elab maal, kui ta on kaotanud töö, isegi kui ta on otsustanud saada rohkem kui kolm last, kui mõni tema pere liikmetest on raskelt haige, kui ta tahab elada koos samast soost inimesega, isegi kui ta töötab kultuurivaldkonnas. Nii et kui me annaksime neile kas või korraks suppi segada või tolmuimeja harja hoida või lambilülitit vajutada.

Vaatame, mis sellest Rahvakogust saab. Aitäh!

Mari-Liis Lill, näitlejaKommentaarKarin Tammemägi
Põhja-Tallinna linnaosa vanem

[Mari-Liis Lille] kõnes oli mõtteid, millelt ka ennast olen tabanud. Esile tõstetud lõik (kalendritest – toim) kinnitas minu kogemust, et neljas võim ehk ajakirjandus on võimas ning näitab üsna tihti olukordi ebaõiges valguses selle eest vastutust võtmata. Eesti Päevaleht avaldas selle artikli, millele lõik (kalendritest) tõenäoliselt vihjab,  küsimata linnaosa selgitust. Oleks ajakirjanik soovinud olla objektiivne ja linnaosa kommentaari tol korral küsinud, siis oleks ta teada saanud, et linnaosa eestvedamisel oli juba menetluses supiköögile ressursside eraldamine. Miks külvas ajakirjanik segadust ja esitas valesid? Tõde pole enam eesmärk, mille poole neljas võim püüdleb. Mis siis oli ajakirjaniku poolt loodud pildil valesti? Vastus: pilt ise oli üks suur vale.KommentaarPeeter Koppel
SEB panga privaatpanganduse strateeg

Mari-Liis Lille kõne iseloomustamiseks sobib kasutada sõna „nunnu” ja nunnud asjad ju ikka meeldivad inimestele. Sisulises mõttes ei olnud selles kõnes midagi uut ega erilist. Mul ei ole selle kohta öelda muud, kui korrata oma vana mõtet – kui ainus idee on ümberjagamine, siis tegelikult ideed ei ole. Ümberjagamisest kui lahendusest pole mõtet rääkida enne, kui oleme saanud rikkamaks. On üks raskesti tõlgitav mõttetera: strategy is king, implementation is King Kong [strateegia on kuningas, teostamine on King Kong – toim], selle tõi jutuksolev kõne mulle ka meelde.