Marika Mägi : Mis toimus Saaremaal 1260 aastat tagasi?
Kõige loogilisem variant oleks Salme leiu puhul tõepoolest, et toimus lahing, mille võitsid Kesk-Rootsist tulnud viikingid, kes olid arvatavasti lihtsalt nö tavapärasel viikingiretkel, nagu neid kirjalikes allikates palju kirjeldatud on. Sageli piirduvadki kirjeldused ju lihtsalt nentimisega, et rüüstas seal-ja-seal ja sundis need-ja-need maad endile maksu maksma. See maksu maksmine viikingiaja, seda enam eelviikingiaja mõttes oli suhteliselt ebasiduv, enamasti tuli seda ikka uuesti ’meelde tuletada’, kui õnnestus. Samas arvatakse, et sellised maksustamislepingud võisid vähemalt kohati sisaldada muudki, nt liitlassuhteid sõjaretkedes, vastastikkust lubadust mitte üksteise laevu röövida või kaubarahu sadamates. Kuna Salmes ilmselt oli ka oluline sadamakoht, võis see vabalt sisaldada ka lubaduse hauarahu mitte rikkuda. Aga küll on ka sellist maksumaksmist, et tegelikult toodi mingi andam kohale, sõjavägi läks minema ja järgmiseks ’maksukogumiseks’ tuli ikkagi uuele sõjaretkele asuda.
Muidugi on olemas võimalus, et vastakuti ei seisnud mitte skandinaavlased-saarlased, vaid skandinaavlased võitlesid kas omavahel või osa saarlaste poolel teiste vastu. Mõlemad matused olid üsna ühelaadsed ja ilmselt ka üheaegsed, kirjalikest allikatest ei meenu mulle eriti palju juhtumeid, kus kaotajatel oleks suuremeelselt lubatud oma langenutele kohapeal suurejooneline matusetseremoonia korraldada.. Nii et küllap mõlema paadi mehed võitlesid ikka samal poolel.
Võib arvata, et tegu oli üsna suure lahinguga, kui juba üksnes kõrgema kihi langenuid oli mitukümmend. Miks pidi säärane suur sõjavägi Rootsist järsku mingile osale Saaremaa pealikest appi tulema? Kui nende poolel võitleski saarlasi, siis ehk oleks õigem seda nimetada, et mõned saarlased liitusid võõramaalastega, mitte vastupidi? Aga see oleks siis igal juhul see ajalooline juhus, mida jutu alguses mainisin.
Päris mitmel pool saagades on kirjeldatud ka varianti, et kui oli võidukas lahing kaugel maal, siis tavasõdalastest langenud maeti sinnasamma ja üksnes kõige kõrgemast soost surnute jäänused üritati koju tuua. Kui lahing kaotati, polnud ka võimalust seisusekohasteks matusteks. See Salme matus vastab enam-vähem matusele, mille umbes kaaskondlase tasemel ülikud oleksid saanud, kui nad oleksid surnud Kesk-Rootsis. Seal oleks nad mõistagi maetud individuaalselt, mida võõramaa oludes oleks olnud raske järgida. Kesk-Rootsis (Stockholmi ja Uppsala ümbruses) maeti sel ajal lihtinimesed valdavalt põletatult eri tüüpi kääbastesse või kivikalmetesse, kuid kõrgemast soost inimesi, enamasti põletamata, ka laev- või paatmatustesse. Viimaseid on ka erisuguseid, alates suhteliselt tagasihoidlike panustega paatmatustest kuni nö kuninglike suurte laevmatusteni välja. Ilmselt vastavalt siis staatusele ja jõukusele.
Salmesse maetud sõdalastel on kõigil mõõk, mõned neist luksuslike kaunistustega, samas muid panuseid nii eriti palju pole, ega ka näiteks ehteid. Viimaseid oli Rootsis tollal matustes märgatavalt vähem, kui Eestis, kuid nö kuninglikes matustes neid siiski on, lisaks igasugu rõiva- ja vööosi. Salme pilt jätab mulje, et tegu ongi just nö kaaskondlase tasandil staatuses maetutega, s t kindlasti mitte lihtsõdalased, aga mitte ka päris nii olulised, et neid kodumaale viima oleks hakatud. Ehk siis just need, kellele osutati kohapeal maksimaalset au ja maeti nii väärikalt, kui olud lubasid. Ilmselt oli laevas matmine üks staatuse sümboleid, nii palju laevu polnud aga mõistagi kusagilt võtta ja seepärast mahutati siis kõik ühte-kahte laeva.
Nagu on märkinud Salmes kaevanud arheoloog Jüri Peets, on kahe matusekoha vahel selge (minu arust staatuslik) erinevus: esimesena leitu oli väiksem laev, peaaegu paat, ja ka panused olid vähem silmatorkavad. Nüüd leitu oli päris laev ja sinna maeti ilmselt (veelgi) kõrgema staatusega mehed. Mis lihtlangenutest sai, pole teada, kuid küllap põletati need tuleriidal ja maeti täiesti ilma või väheste panustega näiteks mõne kääpa alla, mis praeguseks hävinud või leidmata.
Ehk oleks mõistlik lugejale meelde tuletada sedagi, et oleme taolistes tõlgendustes sõltuvad kirjalikest allikatest, mis soosivad Skandinaavia poolt. St. neilt on säilinud, meilt mitte. Saagades ja mujal räägitakse mõistagi enam juhtumitest, kuidas rootsi või taani viikingid sundisid idakalda maad ’maksu maksma’, vastupidisest piirdutakse tavaliselt vaid nentimisega stiilis ’idateede mehed rüüstasid neil aastail palju svealaste maid’. Küllap meie omad võtsid samasugust maksu ja tagantjärele on raske kindlaks teha, kummalt poolt seda ’maksukogumist’ rohkem oli.
Kuna kirjutan tasahilju raamatut Baltimaade kohast viikingiaegses Läänemere-suhtluses, olen tegelikult järjest enam veendunud, et saagade jm allikate kohanimed ei vasta sugugi nii üks-üheselt tänapäevastele, nagu tavaliselt oletatud. Ka Saaremaa puhul olen pakkunud välja hüpoteesi, et kirjalike allikate Samland-Semland võib sageli tähistada hoopiski Saaremaad ja/või Kuramaa põhjaosa, kus sami tähendas läänemeresoome keelt kõnelejat resp saarlast läbi kogu kesk- ja uusaja ja ka Saaremaa nimi näiteks läti keeles on ju senimaani Samzala, st. Sami-saar. See seletaks, miks Samland on allikates selgelt mereline piirkond (st. ei sobi Semgalliale), oletatud Samland varasemal Preisimaal aga millegipärast ei osuta arheoloogiliselt peaaegu üldse skandinaavlaste kohalolule (kui erandlik Kaupi kalmistu välja arvata). Saaremaa materiaalne kultuur samas on pea üks-ühele skandinaaviapärane.
Kokkuvõttes: ka kirjalikest allikatest on võimalik vähemalt hüpoteetiliselt välja lugeda palju enam Saaremaa otsesidemeid Skandinaaviaga, nii röövretki kui ka seda nn ’maksustamist’, kui seni arvatud. Selles valguses sobib Salme leid väga hästi üldpilti.
