Hiljuti vaatasin dokfilmi Maltast, mis on aastal 1964 Inglise ülemvõimu alt vabanenud ja aastal 2004 Euroopa Liitu vastu võetud Vahemeres asuv pisike saareriik. Filmis on kolm peategelast: lõbusalt jauravate ja musitseerivate vanameeste kamp, noor Londonis õppinud ja töötanud naisajakirjanik ning vanahärrast skulptor, kelle unistuseks terve Malta monumente täis ehitada – lihtsalt, et tore oleks vaadata. Tekkis seoseid ja võrdlusi väikeriik Eestiga.

Malta vanamehed arutavad: “Ei-noh, inglased on mulle alati meeldinud!”, “Ja-jah, meie olime ju inglaste lemmikud.” Eestlased nüüd küll ei saa öelda, et oleksime Nõukogude või Vene riigi lemmikud olnud. Jäi mulje, et maltalased nagu ei oska oma sõltumatusega miskit sisuliselt positiivset ja huvitavat pihta hakata. Kuidagi segaduses. Poliitilised kemplused vist varjutavad sealgi riigi mõtet.

Probleemiks näis olevat Malta väiksus ja suhteline eraldatus muu maailma kultuuriruumist. Et miski väga ei olene neist. Noor naisajakirjanik istub vabadusmonumendi jalamil ja arutleb kriitiliselt: “Võib ju siin istuda ja edasi viriseda, aga võib ka ära mujale minna.” Nojah, erinevalt eestlastest pole maltalasi kunagi keegi ühe koha peal kinni hoidnud. See kogemus neil puudub. Praegu on mõlemas kohas pealehakkamise küsimus.

“Esteetiliselt on paigas,” ütleb naisajakirjanik vabadusmonumendi kohta. Sisuliselt ta kommenteerida ei taha, lööb käega, et pole midagi kommenteerida. “Jah, võib küll kogu maa monumente täis ehitada, aga mida need sel juhul tähistama peaksid?” Vanameeste arvates püstitaksid natsionalistid Malta Euroopa Liitu astumise tähistamiseks hiigelkõrge samba, aga tööparteile see ei meeldiks. Nojah. Vaimne õhkkond saareriigis näis parajalt jabur. Kohati depressiivselt, kohati optimistlikult. Millegipärast tundus Malta siin Eestis vägagi lähedane ja mõistetav. Nii sarnasuste kui erinevuste mõttes.