Marko Mägi: Grillkana suveseiklused sügavkülmas

Grillkana jättis enese teada. Grillkanakull käis vahepeal Lõunamaal päikest võtmas ja seejärel ei tahtnud Grillkana teda õieti ära tundagi. Niivõrd pruuniks oli muutunud Grillkanakulli jume.

“Kadestamistväärt,” mõtles Grillkana endamisi, kuid välja öelda ometigi ei tihanud.

Grillkana viisakus. Grillkanakull koputas Grillkana uksele ja tervitas viisakalt: “Tere! Ma söön su nüüd ära!” Grillkana ehmatas veidike ja vastas viisakalt: “Tere-tere, aga mine nüüd minema! Tulid liiga vara. Ma pole veel küps. Passin alles siin sügavkülmas.”

Grillkana seiklused. Grillkana läks raamatukokku ja laenutas sealt raamatu pealkirjaga “Grillkana seiklused”. Lugemisel tõusis Grillkana eneseuhkus, kuna ta sai raamatust teada, et Grillkana seikleb väärikalt nii maal kui merel.

Grillkana uudist seedimas. Grillkana luges ajalehest uudist, et järgmine Grillkana-Festival korraldatakse Antarktikas. “Pole viga, ma olen sügavkülmaga ju päris harjunud,” mõtiskles Grillkana seepeale, uudist enda jaoks meeldivaks seedides.

Grillkana süüdistus. Üks Grillkana ütles teisele: “Kuuled, sul on palju pruunikam jume kui mul! Aga, nojah, sa käisid ju Grillkana-Festivalil rokkimas, sel ajal kui mina pidin siin sügavkülmas passima. See on ebaõiglane!”

Grillkana kehtestas end. Grillkana küsis ükskord Grillkanakullilt tungivalt: “Ütle nüüd ometi välja – oled sa röövlind või ei ole? Kaua võib sel tähtsal teemal vaikida?” Grillkanakull vastas tagasihoidlikult: “Olen küll, jah, olen küll röövlind.” Grillkana teatas seepeale võidukalt: “No vaat – siis röövi mind ära! Läheme üheskoos Lõunamaale puhkama ja päevitama!”

Nii nad tegidki, sest Grillkana sõna oli sel korral seaduseks.