Üks sõber oli ühtäkki sattunud fotografeerimisvaimustusse ja pildistas kõike võimalikku. Mööblit eri nurkade alt ja erinevaid toite laua peal ja toidujäänuseid ja täis klaase ja tühje klaase ja… Aga eks ikka inimesi ka.

Sõbrannad poseerisid mõnele fotole koos kitarriga. Kiitsin kohe heaks, leides, et õigesti tegid. Kitarr on ju teada-tuntud rock’n’roll’i element, tegelikult lausa instrument – vahend selle loomiseks. Ning rock’n’roll teadagi kätkeb ja väljendab vabaduse vaimu ja mässumeelsust, on tervitatav ravim tuimalt soikuma kippuvate meeleolude vastu. Anarhia.

Tegin ettepaneku teha vahelduseks kitarrile mõned fotod hoopis kassist. Selgitasin, et kass, kes kõnnib sõltumatult omapäi, kätkeb ju samuti vabaduse vaimu ja väljendab mässumeelsust ning seega kuulub ju temagi rock’n’roll’i elementide hulka. Küll mitte instrumentide, kui kassi mitte just kräunutada, aga kräunutamine oleks ebaeetiline.

Fotografeerimisvaimustuses sõber polnud minuga nõus. “Mis mässumeelsust ja vabadusevaimu see kass ikka kätkeb ja väljendab,” nurises sõber. “Mul on ka kodus kass. Ta ei tee midagi muud, kui sööb, magab ja situb. Miski muu teda ei huvita.”

Kaitsesin oma seisukohta – et vabaduse vaim ja mässumeel võivad väljenduda ka puhtas ignorantsuses ümbritseva korralduse suhtes. Diskussioon kestis tunde ega tahtnud kuidagi lõppeda.

Igal juhul kassist me sel ööl pilte ei teinudki, kuna kass kõndis piisavalt omapäi. Kitarr aga vastu ei hakanud.