Bussisuurune satelliit – see tõi kõigepealt meelde nõukogude ajal Tallinna tänavatel kurseerinud kollased Ikarus-linnaliinibussid, mis olid valmistatud Ungaris. Antiikmütoloogias oli Ikaros Daidalose poeg, kes isa valmistatud tiibadega Päikesele liiga lähedale lendas ja siis õnnetult Maa peale pudenes, kuna tiibade kinnituskohad üles sulasid. Ikaros ei võtnud isa manitsusi paraja kõrguse hoidmise koha pealt tõsiselt. See lugu juhtus Kreeka, tsivilisatsiooni hälli kohal.

USA lubas võimalikud kosmoseprügiga seotud kahjud korvata täies ulatuses.

Eesti jäi napilt pudenemise tsoonist välja, aga Läti jäi napilt sisse. Mida sel juhul teha? Loomulikult sõita Lätisse! Polnudki juba mitu aastat Riias käinud, miks siis mitte ühendada kasulik meeldivaga. USA on rikas riik, maksku siis natuke pappi ka. No aga ega nad nii naiivsed nüüd ka ei ole, et usuksid mu juttu, kui räägiksin, et sain satelliiditükiga vastu pead siinsamas, Eesti Vabariigis.

Mõeldud-tehtud, Lätis käidud. No nii – seega oli mul naabervabariigis viibimise kohta vähemasti ametlik dokument bussipiletite kujul ette näidata. Meenus, et kunagi kooliajal sai Riias ekskursioonil vist samuti Ikarus-bussiga käidud. Ungarlased tootsid siis ekskursiooni-tüüpi busse ka. Riia tänavatel kohtab patseerimas palju rohkem ortodoksseid juute kui Tallinnas – neile omaste soengute, mütsikeste ja habemetega. See tõi meelde, et USA on suur Iisraeli sõber.

Tagasi Tallinna jõudnud, võtsin käärid ja lõikasin oma hea sonimütsi sisse kuusnurkse augu. Kui auk valmis, läksin otseteed USA saatkonda saadik Michael Polti jutule. Muidugimõista – bussisuuruse satelliidiga seonduva kompensatsiooni küsimuses. Saadikul oli hea meel mind näha, pakkus kohe koššerviina ja määras ilma tingimusteta kahjutasuks kümme miljardit dollarit. Eurodes on see rahanumber muidugi natuke väiksem. Aga ikkagi kopsakas tasu. Ja seda ainult mütsi eest! Ei-noh, mis mul muud öelda, kui et suured tänud.

Ja mis summad veel siis mängus oleksid olnud, kui ka mu pea natukene kannatada oleks saanud…