Marko Mägi: Rahvamasside õigustatud pahameel
Festival oli igas mõttes okei, astusime seal isegi artistidena üles. Jamps algas teise päeva hommikul, kui soovisime lähedalasuvasse taaraautomaati oma läinud ööl tühjaks joodud õllepurgid tagastada. Masu ajal iga võimalikku maksevahendit ära kasutada pole mitte ainult normaalne, vaid pigem põletav vajadus. Taaramasin ei töötanud ja keegi asjatundja seda remontima samuti ei ilmunud. Oi seda sõimu ja sajatamist, mida sel kaunil pühapäevahommikul pakendikeskuse ümber mitmes keeles kuulda võis! See oli omaette mahlakas multikultuurielamus.
"Rahvamasside õigustatud pahameel,” kommenteeris mu Kalamaja-sõber tabavalt ja elutargalt. Meeleolud ei mõjunud seekord siiski niivõrd agressiivselt ja meeleheitlikult, kuivõrd absurdihumoorikalt. Autosid põlema ei süüdatud ja vitriine puruks ei loobitud. Ka meie leidsime kuskilt paari-kolme kilomeetri raadiusest töökorras taarapunkti. See olukord lahenes raskustest hoolimata õnnelikult. Liikumisvabadust ei maksa alahinnata.
Kõigest hoolimata on rahvamasside pahameel enamasti õigustatud. Kui söandad endale võtta voli midagi juhtida ja valitseda, ükskõik kas siis riiki või taarapunkti, pead võtma ka vastutuse selle eest, et asi toimiks. Rohujuure tasandil on põhimõte sama. Kui vastutus käib üle jõu, ära kobi pukki! Näiteks ma isiklikult ei tihkakski kobida. Tuntud majandusanalüütik sedastas äsja ajalehes, et Eesti riik ei toimi mitte tänu valitsusele, vaid hoolimata sellest. Mu südametunne kaldub temaga nõustuma. Paraku. Anarhia! Ka Kreeka ja Prantsusmaa mässavad kodanikud pole kohustatud oma valitsuste lolluste pärast kannatama. Respekt.
Hiljuti hakkas Eesti riik kampaania korras oma talente tuhandete kilomeetrite raadiusest välismaalt tagasi kodumaale ootama. Kuuldud raadiosaate telefoniküsitluse põhjal selgus, et paraku pole talendid eriti huvitatud, et siin pole neile nagu midagi kütkestavat pakkuda. Jäi mulje, et see kampaania on pisut hiljaks jäänud ja vaimse sisuga täidetud inimestel on väärilised kohad oma elus juba leitud. Nad on osanud oma liikumisvabadust kasutada. Siin Eestis ei osata aga tihtipeale tühja taaragagi midagi ette võtta, kuigi ka sel on nii masu kui muul ajal oma lihtpraktiline funktsioon kindlasti olemas. Tundub, et on vaja õppida. Või on lahendus kaos?
