Muistne aeg on praeguseks kaugele jäänud ja ma ei oska päris täpselt öelda, kuivõrd need eri subkultuuride esindajad tollal kokku puutusid ja kui hästi või halvasti nad omavahel läbi said. Kuid muistsel ajal oli olemas ka sõdalaste subkultuur – nemad andsid teistele kivikirvega kohe vastu peakolu või tulistasid vibunoolega. Sõdalastele teised subkultuurid ei meeldinud. Siin võimegi näha sallimatuse juuri, enda omast erineva subkultuuri võõrastamise algust.

Tänapäeval on pilt subkultuuride vallas läinud kirjumaks ja mitmekesisemaks. See on tervitatav – erinevus ja paljusus rikastavad maailma. On olemas vana kooli rock’i-meeste subkultuur, moodsate rock’i-meeste subkultuur, elektromuusikameeste subkultuur, homode subkultuur, punksubkultuur, natside subkultuur, juutide subkultuur, keskerakondlik subkultuur, reformierakondlik subkultuur ja mis iganes veel. Paha on asja juures see, et järjepidevalt kestab edasi muistsest ajast pärit sallimatus – vana kooli rock’i-mehed ei taha kuulata moodsat rock-muusikat, homod ei taha käia Levist Väljas, vaid homobaarides, juudid ei taha sõbrustada natsidega. Tegelikult on aegade algusest olnud oma subkultuurid ka loomadel, näiteks koertel ja kassidel. Aga see on juba omaette teema.

Isiklikult näeksin tänapäevases inimlikus ideaalis subkultuure lõimununa – nõnda täiendaksid nad teineteist ja maailma paremini. Juudid võiksid oma elukogemust jagada natsidele, homod võiksid nõu anda heterotele, keskerakondlased lõimuda reformierakondlastega. Need olid ainult mõningad näited. Liigne eraldumine viib kapseldumiseni, mis omakorda võib ahendada maailmapildi üliprimitiivseks. Rumal on see, kes ennast teadlikult piirab! Ja rumalate inimestega pole ju teadupärast eriti huvitav vestelda ja üldse seltskondlikult lävida. Püüelda võiks ikkagi maailmapildi avardumise poole. Meil kõigil on üksteiselt midagi õppida!