Siis olete niivõrd värske ja ergas, et ei raatsi isegi hommikul kell kümme magama minna. Kodus kontrollitud. Proosit.

Teadmiseks salaamisööjatele. Sõin kontoris õlle kõrvale (omaette, nii-öelda prostalt, mitte etiketti järgides) Oskari Lihatööstuse toorsuitsusalaamit Baltic. Viilutatud kujul, pakist otse sõrmedega.

Peab ütlema, et see on jube hea toidutoode – kärtsult soolane, nagu üks õige salaami peabki olema. Aga teate – ta teeb sõrmed kohutavalt rasvaseks. Pesin sooja vee ja seebiga, aga ei aidanud. Midagi haarata ei saa – õllepudel libiseb sõrmede vahelt ja lendab põrandale kildudeks. Pesin teist korda, siis oli juba parem, aga vist mitte ka veel päris normaalne. Point on selles, et nii kui salaamit katsud, oled kohe üleni rasvane.

Nii et, head salaamisõbrad – palun arvestage sellega. Nii enne kui pärast söömaaega kulub palju sooja vett ja seepi, kui just kahvlit ei viitsi üles otsida.

Segadus puhvetis. Tellisin puhvetis kohvi, mille peale baaridaam ütles: “Mõru.” Mina vastasin talle selle peale: “Aga mis siis.”

Point on selles, et ma ei hoomanud tol hetkel kujuteldavat küsimärki baaridaami ühesõnalise lause lõpus. Tõenäoliselt soovis ta teada saada, kas eelistan mõru või magusat kohvi. Ja küllap ajas teda mu selles kontekstis arrogantsena mõjuv vastus segadusse.

Ega ma praegu mäletagi, missuguse kohvi ma siis baaridaamilt sain – kas mõru või magusa, koorega või kooreta. See polegi tähtis, hea kohv oli igal juhul. Segadused käivad mõnikord asja juurde ja on juba ise maitseaine eest.